Kõigepealt
tekitasid loomulikult poleemikat viimasel paaril aastal kõige poliitilisemad ja
suuri muutusi esile kutsunud kodanikualgatustel põhinevad massiaktsioonid:
Araabia Kevade sündmused, tänavarahutused Londonis, India korruptsioonivastane
liikumine, Occupy Wall Street Ameerika Ühendriikides, jne. Nendes väljendus
uutmoodi poliitiline energia, mis erineb teravalt varasemast
organisatsioonipõhisest kodanikualgatusest ja mille tähendus on sügavalt
vastuoluline. Kas need on märk, et kriisiolukordades võib tekkida enneolematuid
kodanikualgatuse vorme? Kas neist tasub oodata uut poliitilist aktiivsust või
neid pigem karta?
Teiseks
prioriteetseks teemaks oli naiste roll ja selle märkamine kodanikuühiskonnas,
eriti arenevates riikides ja seal, kus naistele võrdsete õiguste tagamine pakub
suurimat väljakutset. Kolmandaks, tähelepanu keskmesse on kerkinud ka
filantroopia ning selle tugevdamise võimalused, seda eriti Põhja-Ameerikat ja
Euroopat puudutavate kokkuhoiupoliitikate järelkajana.
Oodatult
oli viimaste aastate majanduskriis ja selle mõjud kodanikuühiskonnale üldse üks
konverentsi läbivamaid teemasid. Kuidas on organisatsioonid uutele
probleemidele reageerinud? Ehk oleks õigem rääkida väljakutsetest, mis pakuvad
organisatsioonidele uusi võimalusi või siis hoopis annavad võimaluse uut tüüpi organisatsioonidele?
Kas kriisi lahendamiseks peaksid kodanikuühiskonna organiseeritud vormid
muutuma globaalsemaks või hoopis taas panustama rohkem kohaliku suunitlusega
tegevustele?
Need
küsimused ja teemad võivad Eesti noore kodanikuühiskonna seisukohast tunduda
esmapilgul küll kauged ja liiga globaalsed, ent neil on hea silma peal hoida,
sest kogemus näitab, et just väikesed riigid jäävad uutest tuultest (ja
katsumustest) harva puutumata.
Liisi Keedus, Tallinna Ülikool
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar