Mis on need teemad, mida me lisaks oma tegevusvaldkonnale
(nt keskkond, lapsed, inimõigused), piirkondi (nt Hiiumaa, Aasia või
Argentiina) või oma töö iseärasusi (nt mõttekodade roll, katusorganisatsioonide
roll, külaseltsi roll), on sellised, mida peaksime teadma ja oma töös ja
piirkonnas arvestama?
Niisiis:
Esiteks, kodanikuühenduste suutlikkus reageerida kohalikele
ja ülemaailmsetele kriisidele on märkimisväärne. Maavärin Jaapanis, toidukriis
Aafrika mandri idaosas või üleujutused Taimaal näitasid, et lisaks riikide
vahelisele ametlikule abile, toimetasid kiiresti ja efektiivselt nii
rahvusvahelise organisatsioonid (nt Save the Children) kui ka väiksemad, ainult
omas riigis tegutsevad organisatsioonid. Meil on tugev sotsiaalne kapital, sest
aastate jooksul oleme investeerinud aega ja energiat suhetesse ja usalduse
loomisse, mis aitab suhelda otse abivajajatega koha peal ja tõhusamalt. Mida
siis arvestada:
-
Olgu tegemist rahvusvahelise või kohaliku
kriisiga, peame olema valmis reageerima. Ei tohi tekkida tühimikku meie
antud lubaduste, meile seeläbi pandud ootuste ja tegeliku tegutsemissuutlikku
vahel.
-
Peame üksteist rohkem usaldama ja koos töötama.
Ja mitte lihtsalt, vaid strateegiliselt töötama koos organisatsioonidega, kes
tegutsevad muudes valdkondades, nt koostöö noorteorganisatsioonide ja
puuetega inimeste organisatsioonide vahel, või keskkonna ja
lasteorganisatsioonide vahel. Need on praegu lihtsalt minu näited. Kuid
kogemuse põhjal saan küll öelda, et nii mõnigi projekt ja tegevus oleks palju
tulemusrikkam, kui lähenemises ja tegutsemises toimuks teatud sotsiaalne
innovatsioon ning ühendused teeksid asju koos, õppides üksteiselt ja kasutades
üksteise kogemusi ära oma sihtrühmade tarbeks. Kriisiolukorras ei ole kellelgi
abi kui seitse organisatsiooni teevad kõik oma asja ega suhtle üksteisega,
kulutades niimoodi rahastaja vahendeid, aega ja kasusaajate energiat.
-
Hoiame oma lubadused, tegevused ja väärtused
tasakaalus. Siin on kaks murekohta. Esiteks, kuidas oma lubadusi täita viisil,
mis võimaldab asju teha õigeaegselt, kasutades õigeid meetodeid, tehes
võimalikult vähe kahju, töötades koos teistega ning suheldes meediaga. Paljud
ühendused on silmitsi olukorraga, kus heast tahtest oma asju teha ei piisa,
lisaks sisulisele professionaalsusele on vaja olla oskuslik suhtekorraldaja,
asjaajaja, projektijuht, rahade leidja ja aruannete koostaja. Teiseks, kuidas
oma lubadusi täita nii, et lõppkasusaajatel, nendel, kelle nimel me tegutseme
ja projekte teeme, on meie tegevuse tulemusena midagi muutunud ja paremuse
poole. Kriisiolukorras, kui on vaja kiiresti tegutseda, on täiesti võimalik, et
nii mõnigi asi jääb kahe silma vahele või pole meie suhtlemine kõikse parem.
Mida paremini on oma lubadused, tegevused ja väärtused eelnevalt kokku lepitud
ja kommunikeeritud, seda kergem on lahingus.
-
Uue meedia roll. Jah, on ju selge, et
sotsiaalmeedia lahendused pakuvad võimalusi kiirelt ja suurel hulgal tegutseda.
Aga, kes ees, see sees. Konkurents tähelepanu, eetriaja ja raha peale on suur
ja uus meedia ainult soodustab seda. Võidavad need, kelle sõnumid on selgemad,
usaldusväärsemad ja asjakohasemad nii kasusaajale kui ka rahastajale.
Teine oluline teema on rahastamine. Ühelt poolt on raha
rohkem kui varem, teisalt on konkurents suurem ning rahastad nõudlikumad kui
kunagi varem. Nad ei taha ainult raha anda, vaid sageli olla osalised terves
organisatsiooni tegevuses ja töös. Mida siis arvestada:
-
Jah, Eesti tuli majanduslangusega toime. Aga
kuigi majandus kasvab, pole suurt ülekuumenemist või masskulutamisi ette näha.
Kodanikuühenduste poolt teenuste ja projektide pakkumine on muutunud palju
aktiivsemaks. Seeläbi on kasvanud meie konkurents ja polariseerumine ehk
väikesel arvul ühendustest on väga suur sissetulek ja väga suurel arvul
ühendustel väga väike sissetulek. Eestis langes majanduslanguse tulemusena
ettevõtetepoolne annetamine, kuid kasvas eraisikute annetamine. Riigieelarve
piirangute valguses on võimalik, et väheneb otsene riigieelarveline toetus,
kuid kasvab teenuste pakkumiste ostmine.
-
Samadele allikatele kandideerivad ka ettevõtted.
On need siis teenuste pakkumise lepingud või ettevõtlusega seotud konsultandid,
kes on loonud ühendusi, et kvalifitseeruda rahaallikatele, mis on varasemalt
ainult ühendustele mõeldud olnud. Ka arengukoostöös promob OECD (Organisation
for Economic Cooperation and Development) ettevõtluse keskset lähenemist ning
erasektori rolli.
-
Ettevõtte sotsiaalne vastutus on muutunud
moesõnast käitumistavaks. Avalikkuse kasvav tähelepanu eetilise elamise ja
tarbimise suhtes ning organisatoorsete väärtuste tähtsustamine mõjutavad
ettevõtteid näitama oma sotsiaalset vastutust ja jätkusuutlikkust ning seda,
kuidas nad lisaks kasumlikkusele arvestavad oma edu ka keskkondliku
säästlikkuse võtmes (toormaterjal, tootmisahel, kohaliku kogukonda
investeerimine jne). Eestis kinnitati riiklik vastutustundliku ettevõtluse
tegevuskava just äsja: http://www.csr.ee/Uudised-page-55/Vabariigi-Valitsus-kinnitas-riikliku-vastutustundliku-ettevotluse-tegevuskava-id-206/
-
Võrgustikud ja katusorganisatsioonid on
need, kellega räägitakse läbi ühenduste rahastamine avaliku sektori
poolt, kellelt küsitakse nõu, kuhu vahendeid suunata ning kes ise survestavad
avalikku sektorit, et too ühenduste rahastamissüsteemid korda teeks (sama on
toimunud ka Eestis, välja töötamisel on kodanikuühenduste riikliku rahastamise
juhendmaterjalid, Poliitikauuringute Keskus Praxis koostöös programmi töörühmaga)
ja ettevõtteid, et nood rohkem ühendust tegevusse investeeriks ka siis
annetuste või vabatahtliku panusena.
-
Erinevad ühendused rahastavad end erinevalt,
saavad sissetulekut erinevatest allikatest ja sõltuvalt majandusest, nende
allikate osatähtsus muutub (annetused eraisikutelt ja ettevõtetelt, omateenitud
tulu, liikmemaksud, projektide rahastamine, teenuste pakkumise rahastamine,
otsetoetused avalikust sektorist). Näiteks EMSL, mis on vabaühenduste liit,
rahastab oma eesmärki ja tegevusi tegevustoetuse, projektitoetuste, teenuste
müügi ja liikmemaksude kaudu; Rahvuskultuuri Fond aga annetuste kaudu;
Poliitikauuringute Keskuse Praxis avalik sektori pakkumistes osalemise, EL
projektide ja teenitud tulu kaudu ning külaseltsid liikmemaksude, KOV toetuse
ja vabatahtliku tegevuse abil. Endiselt on peamised küsimused, kuidas tagada
mingigi stabiilsus teatud toetusteenuste pakkumisel oma sihtgruppidele ning
kuidas saada sellist sissetulekut, mis võimaldab arendada ka ühendust ennast
ning vajadusel omada professionaalset palgalist juhtkonda, mis on valdkonna
juhtivate organisatsioonide puhul, kes tegelevad eestkostega, hädavajalik.
Kolmas teema, mida meie Eestis ei tunneta, kuid
paljudes riikides on ühenduste igapäevaelu osa, on ühenduste ebasoodne olukord
ja takistused nende tegevusel. Mida siin teada, eriti kui töötame koos
ühendustega sellistest riikidest:
-
Seadusandlus takistab ühendustel oma
seisukohtade eest seista ja protestida. Inimesed pannakse selle eest vangi või
suisa hukatakse.
-
Riik takistab igal viisil ühendustel saada raha
välisallikatest, väites, et see teeb nendest ühendustest spioonid.
-
Riik takistab sotsiaalmeedia levikut.
-
Riik ei lase ühendustel poliitikakujundamises
osaleda. Kui ühendused on millegagi nõus, siis peavad teised ühendused neid
valitsuses sabarakkudeks, kui mitte, siis peab valitsus neid kindlasti
opositsiooni või ameeriklaste spioonideks. Sellises olukorras elavad ühendused
paljudes riikides.
Panen südamele: ka siis kui meile tundub, et oh, see pole ju
meie asi või ah, Eestis ju nii ei juhtu, tasub lugeda ja arvesse võtta. Me ei
ela vaakumis ja teatud moel mõjutab ühenduste kohtlemine Venetsueelas seda
kuidas meie ühendused tegutsevad, mõjutab rahvusvahelisi rahastamisvõimalusi,
partnereid. Aga eelkõige on teadlikkus solidaarsuse küsimus. Nii nagu meile oli
90-ndatel aastatel olulised teiste riikide abi ja toetus meie poliitikute,
ametnike ja ettevõtjate veenmisel, on meie toetus oluline praegu nendele
riikidele, kus kodanikuühendusi ahistatakse, aktiviste kiusatakse taga,
sõnavabadust piiratakse või arengukoostööd ei kasutada hästi.
Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht ja EMSLi nõukogu liige
