Kolmanda sektori uurijate konverentsist

10.-13. juulil toimus Itaalias, Sienas konverents „Democratization, Marketization, and the Third Sector”. Konverentsi korraldas The International Society for Third-Sector Research (ISTR) tähistamaks oma 20. tegutsemisaastat. Toskaana päikese alla tuli kokku ligi 600 kodanikuühiskonna ja vabaühenduste uurijat 65st riigist. Üks huvitavamaid aspekte oligi osalejate mitmekesine taust: kodanikuühiskonna uurimine ja vabaühenduste tegevus pakub põnevust nii majanduse, juhtimise, raamatupidamise, sotsioloogia, avaliku halduse, politoloogia, juura, kultuurikorralduse, kommunikatsiooni jpt ekspertidele.

Konverentsi sisustasid peamiselt pooleteisetunnised paralleelsed sessioonid, kus esitleti 3-4 projekti või teadusartiklit. Need andsid hea ülevaate erinevates riikides toimuvate projektide, koostööalgatuste, analüüsidest ja teadustöödest, kuid võimaldasid ka vahetada kogemusi, saada oma tööle tagasisidet, läbi arutelude parandada valdkonnauuringute taset ja leida koostöövõimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Kõigil huvilistel on võimalik lugeda konverentsi ettekannete sisukokkuvõtteid ISTR veebileheküljel https://istr.site-ym.com/?SienaAbstracts. Sealt leiab tutvustuse ka minu artiklile „The Political Legitimacy of Engagement Practices in Estonian Policy-Making: Convergent Perceptions of Public Officials and Stakeholders“, mis on edasiarendus Praxise ja IBSi analüüsist kaasamispraktikatest Eesti ministeeriumides (http://www.praxis.ee/index.php?id=814 ).

Konverentsil oli 12 läbivat teemat, mis on aktuaalsed ka Eestile: annetamise, vabatahtliku tegevuse, kodanikuaktiivsuse areng; ühendused poliitikakujundamises ja valitsemises; organisatsioonide juhtimine ja tööpraktikad; sotsiaalne ettevõtlus; kolmanda sektori legitiimsus, vastutavus, mõju ja nende hindamine; vabasektorit paremini avavate teooriate ja sobivaimate meetodite arengud; soolise võrdõiguslikkuse edendamine. Sessioonide ja ettekannete kõige suurema arvu alusel võib populaarsemateks teemadeks pidada kodanikuühiskonna, kodakondsuse ja demokraatia seoseid ning sotsiaalset ettevõtlust ja –ettevõtteid puudutava.

Konverentsi osalemine andis palju põnevat informatsiooni, aga ka uusi küsimusi ning ideid nii teoreetilisteks mõtisklusteks kui kolmanda sektori arengu praktiliseks toetamiseks. Kuna kõike ei jõua siin ja korraga kirja panna, siis jagan vaid ühte meelde jäänud mõtet. Juba konverentsi pealkiri viitab sellele, kuid kuuldud ettekanded ja peetud arutelud võib kokku võtta läbiva küsimusega: millised on vabaühenduste rollid ühiskonnas täna ja tulevikus? Konverentsi avakõneleja John Keane – tuntud poliitika analüütik ja demokraatia uurija (http://johnkeane.net/bio ) - puudutas seda teemat oma ettekandes „After Capitalism, Socialism and Democracy“. Tema hinnangul on üheks vältimatuks arenguks tänaste esindusdemokraatiate muutumine nn monitoorivaks demokraatiaks (monitory democracy). Monitoorivas demokraatias on tegutsevad avalikkuses erinevad aktiivsed institutsioonid ja grupid (sh valitsusvälised vabaühendused ja aktiivsed kodanikud),  kelle roll on hoida silma peal valitsejate tegevusel ja läbi oma tegevuse „pidevalt püüda muuta võimu alandlikuks (rahva ja valitsemise vastutuse ees)“. See eeldab muuhulgas avalikes aruteludes ja poliitikakujundamises osalemise aktiivsuse suurenemist ning üha mitmekesisemate ja innovaatiliste osalemise viiside leidmist – arengud, mida on viimasel paaril aastal näha olnud ka Eesti kodanikuühiskonnas. Eestis on viimastel aastatel tunnetatud vajadust formaalse esindusdemokraatia täiendamiseks ja selles mõttes pakub Keane monitooriva demokraatia idee põneva tulevikuvisiooni.

Maiu Uus,

valitsemise ja kodanikuühiskonna analüütik Poliitikauuringute Keskuses Praxis

Rahvusvaheline Planeerimisajaloo Organisatsioonide Konverents

15th International Planning History Society Conference São Paulo, Brazil 15–18 July 2012 (15 Rahvusvaheline Planeerimisajaloo Organisatsioonide Konverents). Lugu  „Inetust pardipojast“. Sotsialistliku riigikorra üleelanud räämas agulist sai ihaldusväärne elamupiirkond.

Konverentsil esitatud ettekanne tutvustas Supilinna asumit, mis on eripärane seetõttu, et erinevalt teistest Eesti puitlinnaosadest (valdavalt rajatud 19. sajandi lõpus 20 alguses) on see oma piirides eksisteerinud juba 17. sajandist alates olles seega kõige vanem säilinud elamupiirkond. Paiknedes linnasüdame kõrval otse linnamüüri taga on see kunagine räämas eeslinn tänu oma linnasüdame vahetus naabruses olevale asukohale muutunud täna üheks ihaldusväärsemaks elamupiirkonnaks. Tegemist on mitmesaja aasta jooksul järkjärgult ehitatud linnaosaga, millesarnast Eestis aga ka Euroopas on raske leida ning mille on väärtus ajaga ainult kasvab. Kuigi nõukogude okupatsiooni ajal (1944–1991) oli kindel kava kogu linnaosa lammutada on see tänaseni tervenisti säilinud. Seega ei saanud seda piirkonda tabada ka modernismituules toimunud pöördumatud muutused, mis on muutnud olematuks  paljud teised sarnased linnaosad. Samamoodi on nõukogudeaegne vaesus aidanud säilitada aguli ehedusel, sest erinevalt näiteks Soomest, kus puitlinnaosad on korralikult korda tehtud ei olnud nõukogude liidus selleks lihtsalt raha. Turumajanduse saabudes on sellest linnaosast saanud aga väga ihaldusväärne piirkond, mis on olnud väga tugeva ehitus- ja arendussurve all viimased kümme aastat.

Ettekandes käsitleti selle kunagi räämas linnaosa tõusu, sellega kaasnevaid võlusid ja valusid. Anti ülevaade selle arhitektuursetest, planeeringulistest ja sotsiaalsetest väärtustest ning arutleti selle üle kuidas neid väärtusi säilitada. Põhiküsimus aga oli, kuidas käivitunud gentrifikatsiooniprotsessi pidurdada enne kui sümpaatne agulimiljöö uue ja klantsi vastu välja on vahetunud. Tutvustati ka seda, millised on erinevate huvigruppide (elanikud, linnavalitsus, kinnisvaraarendajad) soovid ning millisena nähakse tulevikku. Viimastel aastatel läbiviidud põhjalikud linnaosa uuringud loovad suurepärase võimaluse erinevate aspektide (arhitektuur, kultuur, sotsiaal, majandus jne) kombineeritud analüüsiks. Koostatud teaduslikud aga ka praktilised tööd loovad väga hea vundamendi linnaosa tuleviku läbimõeldud kavandamiseks. Tegemist on suurepärase näitega, sest tegemist ei ole linnaosaga, mille väärtused on jäädavalt läinud vaid linnaosaga, kus kolmas sektor on organiseerunud, et täiesti teadlikult gentrifikatsiooniprotsessi pidurdada. Ettekandes anti ülevaade sellest kuidas see on õnnestunud? Kas inetust pardipojast saab alati imekaunis luik või saab peale suureks kasvamist pardipoeg jääda hingelt ikka pargipojaks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et konverentsi programmis oli kaks spetsiaalselt gentrifikatsiooni probleeme käsitlevat teemablokki. Ettekanded, mis tutvustasid erinevate piirkondade gentrifikatsiooniga seotud probleemistikku lõid hea võimaluse paigutada Eesti probleemid laiemasse konteksti. Olenemata sellest, et gentrifikatsioon on üleilmne ning piiriülene on igal paigal siiski oma spetsiifika. Supilinna puhul on teema käesoleval ajal äärmiselt aktuaalne ning seetõttu saab konverentsil saadud infot asumi tuleviku kujundamisel ära kasutada.

Nele Nutt, Supilinna Selts

ISTR rahvusvaheline konverents

10.-13. juulil  2012.a. toimus Sienas, Itaalias, ühingu “International Society for Third Sector Research” rahvusvaheline konverents, kus kohtusid sajad kodanikuühiskonna uurijad ja aktivistid (vt. http://www.istr.org/?page=Siena). Konverents andis neile võimaluse tutvustada oma tööd ja oma riigi kodanikuühiskonna olukorda ning arutleda kolmanda sektori uuringute uute suundade teemal. Kuigi programm ja teemade skaala oli nii pikk kui lai, kerkisid siiski esile kodanikuühiskonna ja selle uurimises hetkel eriti aktuaalsed ja huvi tekitavad teemad.

Kõigepealt tekitasid loomulikult poleemikat viimasel paaril aastal kõige poliitilisemad ja suuri muutusi esile kutsunud kodanikualgatustel põhinevad massiaktsioonid: Araabia Kevade sündmused, tänavarahutused Londonis, India korruptsioonivastane liikumine, Occupy Wall Street Ameerika Ühendriikides, jne. Nendes väljendus uutmoodi poliitiline energia, mis erineb teravalt varasemast organisatsioonipõhisest kodanikualgatusest ja mille tähendus on sügavalt vastuoluline. Kas need on märk, et kriisiolukordades võib tekkida enneolematuid kodanikualgatuse vorme? Kas neist tasub oodata uut poliitilist aktiivsust või neid pigem karta?

Teiseks prioriteetseks teemaks oli naiste roll ja selle märkamine kodanikuühiskonnas, eriti arenevates riikides ja seal, kus naistele võrdsete õiguste tagamine pakub suurimat väljakutset. Kolmandaks, tähelepanu keskmesse on kerkinud ka filantroopia ning selle tugevdamise võimalused, seda eriti Põhja-Ameerikat ja Euroopat puudutavate kokkuhoiupoliitikate järelkajana.

Oodatult oli viimaste aastate majanduskriis ja selle mõjud kodanikuühiskonnale üldse üks konverentsi läbivamaid teemasid. Kuidas on organisatsioonid uutele probleemidele reageerinud? Ehk oleks õigem rääkida väljakutsetest, mis pakuvad organisatsioonidele uusi võimalusi või siis hoopis annavad võimaluse uut tüüpi organisatsioonidele? Kas kriisi lahendamiseks peaksid kodanikuühiskonna organiseeritud vormid muutuma globaalsemaks või hoopis taas panustama rohkem kohaliku suunitlusega tegevustele?

Need küsimused ja teemad võivad Eesti noore kodanikuühiskonna seisukohast tunduda esmapilgul küll kauged ja liiga globaalsed, ent neil on hea silma peal hoida, sest kogemus näitab, et just väikesed riigid jäävad uutest tuultest (ja katsumustest) harva puutumata.

Liisi Keedus, Tallinna Ülikool