reede, 18. mai 2012

Avatud valitsemisest Põhja-Aafrikas

Mis on maailma riike, Haitist Mongooliani ning Liibüast Gruusiani, ajendanud muutma riigikeskset kurssi kodanikukesksema suunas? Kindlasti mõjutab siseriiklikke prioriteete rahvusvaheline tegevus, on ju eelmise aasta septembris alguse saanud Avatud Valitsemise Partnerlusega ühinenud juba enam kui 50 riiki ning avatud riikide „klubisse“ soovijaid on enamgi, sh Tuneesia, mida KÜSK toetusel märtsikuu alguses väisasin. Kuid Põhja-Aafrika kontekstis ei saa mööda vaadata aastatagustest sündmusest, mis riigi valitsemiskorda meile radikaalsetena paistnud vahenditega muutsid. Praeguste võimulolijate mälust ei ole need sündmused veel kindlasti kustunud, rahvas on endiselt jõuline ja aktiivne meeleavaldaja (olgu selle tunnistajaks „kaebajate“ järjekord ministeeriumite ukse taga või valitsust rahulolematute eest kaitsev okastraat) ning riigivalitsejateni on jõudnud ja sinna ka jäänud kodanik. Omavahelise dialoogita edasi minna ei saa, tuleb kuulata ja arvestada, tuleb võita usaldus, isegi kui see tundub praegu võimatu missioonina.

Nii ei alustagi Tuneesia e-valitsemise ülesehitamisel pelgalt administratsiooni muutmisega ning populaarsete e-teenuste väljatöötamisega, vaid üritab samaaegselt saada kontakti oma kodanikega, kasutades selleks nii veebilehti, mobiiltelefone kui Facebook’i. Minu Tuneesias oleku ajal oli avatud konsultatsioon avaliku sektori tööaja lühendamise kohta, sest potentsiaalset negatiivset vastukaja leidvat otsust muuta 6-päevane töönädal 5-päevaseks ei juletud rahvaga konsulteerimata teha (ei tea küll, kuidas nad 5-päevase tööajaga hakkama saavad, sest konverentsil esitatud plaanide põhjal võiks arvata, et isegi 7-päevasest jääb vajaka... ).
Aga kas need pealtnäha meeleheitlikud pingutused kohe avatuks ja kaasavaks saada ka tegelikult seda on? Ma ei tea. Kuid vastust võiks ehk otsida tõsiasjast, et 150 konverentsil osaleja seast võis leida vaid mõne kodanikuühenduse esindaja (mitte ühtegi esinejate seast), kelle sõnul suhtuvat riik neisse endiselt kui asjatundmatutesse, kuid siiski aktiivsetesse äpudesse. Kõlab usutavalt, aga ei tasu unustada, et tee võimeka kodanikuühiskonnani on pikk. Loodan siiski, et Tuneesia kolleegid alla ei anna ja tee lõpuni käivad ning tsiteerides kolleegi Ivar Tallot, jõuavad valitsemiseni, mis on „avalik ja kollektiivne“.
Osalesin KÜSK toetusel Põhja-Aafrika avatud valitsemise konverentsil, mis inglise keeles kandis pealkirja: „Open Data and e-Participation“, mille korraldas Tuneesia Valitsus koostöös UNDP ning Maailmapangaga. Konverentsil andsid Tuneesia valitsusasutuste esindajad ülevaate oma senistest tegevustest ning plaanidest e-valitsemise ja avatud valitsemise ülesehitamisel, seda tegid ka erinevad rahvusvahelised abiorganisatsioonid. Heade näidetena demokraatlikust riigikorraldusest toodi esile Eesti ning Brasiilia. Andsin konverentsil ülevaate Eesti muutumisloost avatud ja modernseks ühiskonnaks, kodanike kaasamisest ja harimisest ning tehnoloogia rollist selles protsessis. Tänan väga KÜSKi, kuid ka Välisministeeriumi, kelleta õigeaegne viisasaamine vaid unistuseks oleks jäänud.   
Nele Leosk
e-Riigi Akadeemia