Vahetult enne konverentsi algust oli islandlastel olnud
põhjust teha kokkuvõtteid oma ühiskonna hiljutistest arengusuundadest, nimelt
möödus augusti alguses viis aastat Islandi panganduskrahhi algusest, millele
järgnes peatselt üleilmne majanduskriis. Islandit on kirjeldatud kui
majanduskriisi esimest ohvrit ja islandlasi, kui selle tõttu enim kannatanud
rahvust. Toonaste sündmuste käik, mõju ning võimalikud tagajärjed kujunesidki
üheks seekordse konverentsi mõttevahetuse raamistikuks.
Kuigi Island kaotas
majanduskriisiga oma 320 000-lisest elanikkonnast ligemale 10000 peamiselt
Norrasse ja Taani tööle siirdunute näol on tänaseks majanduskasv juba teist
aastat positiivne ja Islandit esitletakse Euroopale kui üht kriisist taastumise
edulugu. Ent hoolimata majandusnäitajate paranemisest jätkub Islandil ning näib
isegi süvenevat usalduskriis poliitilise süsteemi vastu. Islandlaste usaldus
kohalike omavalitsuste ning riiklike poliitiliste institutsioonide vastu on
aegade madalaim, heaoluühiskonna kontekstis lausa enneolematu. Jätkuv
usalduskriis on toonud päevakorda küsimused radikaalsete poliitiliste muutuste
vajadusest. Nii näitavad uuringud, et 2012 aasta suve hakul usaldab üksnes 10%
elanikkonnast parlamenti ning enamik inimesi sooviks pigem referendumite või
teiste otsedemokraatlike mehhanismide rakendamist poliitikaprotsessis. Samas
nendivad ühiskonnateadlased, et islandlastel puudub taoliste lahenduste
kasutuselevõtuks vajalik eeldus – avaliku mõttevahetuse traditsioon.
Konverentsi peaesinejad –
Donatella della Porta (CEU) ja Alex Callinicos (King’s College, London)
analüüsisid arenguid laiemalt, Euroopa tasandil. Donatella della Porta
ettekanne keskendus majanduskriisi rollile esindusdemokraatliku poliitilise
süsteemi legitiimsuse taandumisel. Peamiselt Lõuna-Euroopa riikide näitel
kõneles ta, kuidas majanduskriisiga toimetulekuks tarvitusele võetud abinõud on
muutnud poliitika tehnokraatlikuks, turu vajadustele vastavaks masinavärgiks.
Selle tulemusena konstrueeritakse huvid väljaspool poliitika süsteemi,
käsitledes kodanikku ennekõike tarbijana. Majanduskriisile eelnevast perioodist
erineb praegune süvenev legitiimsuskriis aga selle poolest, et usaldamatus ning
allumatus kasvab just aktiivsete ning haritumate kodanike hulgas.
Alex Callinicos analüüsis üleilmselt majanduskriisi
laiemas kriiside dünaamika kontekstis. Kõigepealt selgitas ta mõisteid
“surutis”, “kriis”, “langus” ning näitaks missugused on eri aegadel olnud
valitsuste lahendused nende nähtusetega toimetulekuks. Tema ettekande teine
pool keskendus neoliberalismile, sellega seotud müütidele ja tegelikkusele.
Callinicos näitas, et kuigi neoliberalismi keskne argument on “vähem riiki” on
finantssüsteemi tegelik sõltuvus riigist neoliberalismi levides hoopis
suurenenud. Kokkuvõtteks leidis ta, et praegust, suuresti neoliberalismist
põhjustatud majanduskriisi püütakse lahendada radikaalse neoliberalismi
juurutamisega. See võib anda küll mõne lühiajalise positiivse efekti, kuid ei
ole pikemas perspektiivis jätusuutlik strateegia.
Kokku esitati konverentsi
paralleelsetes sessioonides üle 200 erineva ettekande. Suurimad uurimisteemad
olid linnastumine ja identiteet, terrorism ja vägivald, poliitiline
sotsioloogia, sotsiaalsed probleemid ja sooline võrdõiguslikkus. Mina osalesin
konverentsil ettekandega hiljuti KUAKi poolt läbi
viidud uuringu “Kodanikualgatust toetavad väärtused ja käitumismustrid Eesti
elanikkonnas 2011-2012“ peamistest tulemustest. Uuringu keskseks eesmärgiks oli
analüüsida kodanikualgatuse olukorda ning arengusuundi elanikerühmades kümme
aastat pärast EKAKi vastuvõtmist Riigikogu poolt. Ettekande pealkiri oli “Inclusions and Exclusions in
Estonian Civil Society”.
Erle Rikkmann
4. septembril 2012
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar