Serve The City Foorum

 18-20 novembril toimus Serve The City rahvusvaheline foorum Antwerpis, kuhu olid oodatud STC juhid üle maailma, et jagada kogemusi, õppida üksteiselt ja saada innustatud jätkama seda head tööd, mida paljud linnad juba teevad.

Selgituseks nii palju, et Serve The City on rahvusvaheline organisatsioonide võrgustik, kuhu kuuluvad sama nime kandvad organisatsioonid eri linnadest üle kogu maailma. Nimekirjas on tänaseks kokku 91 erinevat linna. Linnad on peamiselt Euroopas, aga ka Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Ameerika Ühendriikides. Meie jaoks eksootilisematetest Serve The City linnadest võiks nimetada näiteks Kaplinna (LAV) ja Méxicot (Mehhiko).

Lihtsustamaks võrgustiku suunamist ja mõjutamist on jaotatud kõik organisatsioonid viide kategooriasse: Huvitatud, Alustav, Aktiivne, Püsiv ja Hub.

Huvitatud staatus tähendab, et on olemas inimene, kes on välja näidanud huvi alustada STC oma kodulinnas, aga samas ei ole veel leidnud teisi inimesi ja pole paika pannud ühtegi kuupäeva, millal teeks midagi ametlikku STC nime all.

Alustavad STCd on need, kes on kas esimesed kuupäevad paika pannud või on juba esimesed ametlikud sammud teinud. Lisaks juhile peab olema vähemalt 2 inimest, kes on tegevuse arendamisega aktiivselt seotud. Ametlikku MTÜd ei ole kelleltki nõutud, kuna riigiti on selle loomine väga erinev. Erinevalt Eestist, kus saab uue MTÜ rajada interneti vahendusel ja 15 minutiga, võtab see näiteks Ungaris aega vähemalt kaks aastat.

Aktiivne STC on juba korraldanud vähemalt kaks avalikku üritust ja on suutnud tuvastada väikse hulga puudusi oma linnas. On võimalusel astunud sammud selleks, et luua partnerlussuhteid sotsiaalorganisatsioonidega ja on teinud plaani järgnevaks paariks aastaks, kuidas oma tegevust edendada ja laiendada.

Püsivad STCd on need, kellel on väljakujunenud teatud süsteem ja rutiin, kuidas vabatahtlikke kaasata ja mobiliseerida. Neil on teatud hulk kindlaid projekte ja partnereid, kellele saavad loota. Püsivad STC-d omavad mingil määral tunnustust kohaliku omavalitsuse poolt ja neil on olemas hea plaan tuleviku rahastuseks.

Hub on koht, kuhu saab lihtsalt minna ja näha toimivat organisatsiooni. Üldiselt on neil Püsivatest veelgi rohkem väljakujunenud tegevusplaan ja rahastussüsteem. Peamiseks eelduseks Hubi staatuse omandamisel on aga see, et selle staatuse kandjatel on vähemalt kaks tütarorganisatsiooni. Ehk siis kahte linna on rajatud Serve The City just Hubist saadud info ja inspiratsiooni tõttu. Hube on praeguse seisuga kolm, need on STC Brüssel, STC Amsterdam ja STC Tallinn. Tallinna “tütardeks” peetakse Budapesti (HU), Wroklawi (PL), Galway (IE) ja Kohila (EE) Serve The Cityt.

Foorum ise oli väga põnev ja tõin ise kaasa väga palju häid ideid, kuidas muuta meie tegevust ja organiseeritust veelgi paremaks. Foorumi läbiviijateks olid peamiselt juhid kõigist Hubidest, aga foorumi võlu on selles, et igaüks saab anda oma panuse ja rääkida oma kogemustest.

Päevaplaan oli väga lihtne, see koosnes peamiselt linnade tutvustustest, töötubadest ja võrgustiku algataja, Carlton Deali, ettekannetest. Töötoad olid väga praktilised ja teemadeks olid püsivate vabatahtlike efektiivsem kaasamine, projektide korraldamine ning rahastuse planeerimine ja leidmine. Teine osa töötubadest keskendus ühest arengustaadiumist teise liikumisest, ehk siis: Huvitatust Alustavaks, Alustavast Aktiivseks ja Aktiivsest Püsivaks.

Mina viisin läbi töötubasid teemal “Püsivate vabatahtike kaasamine” ja “Aktiivsest Püsivaks arenemine”. Vabatahtlike kaasamise puhul keskendusin peamiselt Blackshirtide süsteemi loomisele ja väljaarendamisele, kuna enamus linnades on erinevalt Tallinnast teatud hulk palgalisi töötajaid, kes siis on ainuke vahelüli esmakordse vabatahtliku ja sotsiaalpartneri vahel.

Aktiivsest Püsivaks töötoas tõin välja just vabatahtlike innustamise vajalikkuse, partnersuhete arendamise vajalikkuse ja loomulikult rääkisime rahastamise mitmekesistamisest – kuidas leida rahastusi erinevatest allikatest ja erinevate tegevuste arendamiseks. Loomulikult ei saa Püsivast organisatsioonist rääkides mööda minna pikaajalise visiooni loomisest ja uute juhtide treenimisest ja kaasamisest.

Serve The City tugevuseks on lihtne juhtimismudel ja läbipaistvus organisatsiooni igas valdkonnas. Tallinna Serve The City ei ole kristlik organisatsioon, aga sarnaselt teiste linnadega on selle loomiseks inspiratsioon tulnud just Jeesus Kristuse elust, kes veetis enamuse oma elust teisi erinevatel viisidel teenides ja aidates.

Serve The City Tallinn on oma eesmärgiks seadnud selle, et enamus Tallinlastest leiaksid ühel või mitmel korral võimaluse ja soovi teha kellegile teisele midagi head. Tahame teha vabatahtliku tegevuse võimalikult lihtsaks, ent lõbusaks. Lihtsalt anna endast märku, vali omale sobiv tegevus ja tee kellegi päev ilusamaks. Tulevikus loodame olla just need, kelle poole igaüks saab põõrduda tahtes kedagi abistada või püüdes leida abistajaid. Heategemine ei peaks olema projekt, vaid loomulik osa meie elust – kui näeme mooduseid kuidas kedagi aidata, siis aitame!

Suur tänu Kodanikuühiskonna Sihtkapitalile, tänu kelle toetusele sain foorumil osaleda, kogemusi jagada ning inspiratsiooni  ja uusi ideid koguda.

Lauri Luide

 

 

Sillamäe Lastekaitse Ühing rahvusvahelisel konverentsil: „Wake up Europe: It's time to act! - Creative action to tackle discrimination“

Sillamäe Lastekaitse Ühing osales rahvusvahelisel konverentsil: „Wake up Europe: It's time to act! - Creative action to tackle discrimination“, mis toimus 12-17 november Raasepori Soome

UNITED for Intercultural Action peakorraldajana organiseeris 12-17 novembrini konverentst inglise keelse pealkirjaga, "Wake Up Europe: It's Time to Act! Creative approaches to tackle discrimination" Raaseporis Soomes (http://www.unitedagainstracism.org), mis oli suunatud uute strateegiate ja parimate jagamisele Euroopa diskriminatsioonivastase liikumise nimel. Sillamäe Lastekaitse Ühing, koos esindaja Taisi Valdloga, oli ainus konverentsil osalenud Eesti organisatsioon.

UNITED on iseseisev ja avatud võrgustik kuhu hetkel kuulub 550 toetajat ligi 48st Euroopa riigist, kes töötavad koos vabatahtlikkuse alusel, ja korraldab sarnaseid konverentse kaks või kolm korda aastas. Võrgustikku kuuluvad rahvusvahelised või rahvuslikud rassismivastaseid, fašismivastaseid, põgenike, inimõiguste või vähemuste õiguste organisatsioonid. Sillamäe Lastekaitse Ühing ei ole UNITED võrgustiku liige, kuid on viimastel aastatel toetanud nende tegevust ning seda ka sel aastal läbi ResponsAbility kampaania (lisainfo http://www.sscw.ee/index.php?id=11766) ning seetõttu otsustas esmakordselt osa võtta nende poolt korraldatud konverentsist.

Nädala aja pikkuse põhjaliku programmi jooksul toimusid paneeldiskussioonid koos kohalike ja rahvusvaheliste ekspertidega, kuus eriteemalist töögrupi, võimalik oli valida mitmete praktiliste töötubade vahel ning õhtusesse programmi kuulusid poliitilised kohvikud, kultuuridevahelised mängud ja muud tegevused, et võimaldada nii kogemuste jagamist ja teineteiselt õppimist kui ka võrgustikutööd. Konverentsil osalemise esmaseks eesmärgiks Sillamäe Lastekaitse Ühingu jaoks, mis sai kindlasti ka täidetud, oli saada teiste UNITED võrgustiku organisatsioonide ja toetajate seast uusi partnereid ja kontakte ning võrdlevas perspektiivis genereeritud ideid, mille põhjal üles ehitada nii kohalikke kui rahvusvahelisi initsiatiive, mis käsitleks just integratsiooni ja diskriminatsiooni teemasid. Järgmine konverents toimub Leedus.

Sillamäe Lastekaitse Ühingu osalemist konverentsil toetas Kodanikuühenduse Sihtkapital Eesti Kodanikuühiskonna kogemuse rahvusvahelise levitamise konkursi kaudu.

Taisi Valdlo
Sillamäe Lastekaitse Ühing

Kogukonnad kui rahumeelse ja jätkusuutliku kultuuri mudelid

Oktoobris toimus kolmandat korda Green Phoenix konverents (greenphoenixglobally.wordpress.com), kuhu oli kutsutud ka MTÜ Lilleoru (www.lilleoru.ee), tutvustama nii enda kui ka ökokogukondade liikumise (www.kogukonnad.ee) tegevust Eestis. Sõit Schweibenalpi nimelisse kogukonda Šveitsis sai võimalikuks tänu KÜSK-i toetusele, mis on eriti rõõmustav võimalus seetõttu, et tegemist oli esimese korraga kui projekt Eestist sellele konverentsile esinema oli kutsutud.

Konverents oli pühendatud teadlikult rajatud kogukondade strateegiate ja toimimismudelite uurimisele ja edendamisele, käsitledes selliseid kogukondi ühe praktilise lahendusena rahumeelse kultuuri ja kestliku eluviisi edendamiseks maailmas. Esindatud olid põhiliselt Euroopa kogukonnad nii maalt kui linnast, lisaks neli kriisi- ja konfliktipiirkondadesse rajatud kogukonda laiast maailmast ja mõned rahvusvaheliselt tegutsevad internetipõhised kogukonnad. Olime ainsad esinejad Põhja- ja Ida-Euroopast. Osales näiteks ka Euroopa kõige vanem ökokogukond Findhorn Šotimaalt, kus tähistatakse tänavu 50. juubelit, ja Damanhur Itaaliast, mille rajamisest sai 30 aastat.  

Ülemaailmses ökokülade liikumises (www.gen-europe.org) vaadeldakse kogukonna rajamist ja toimimist nelja tahu kaudu: kultuuriline, sotsiaalne, ökoloogiline ja majanduslik. Sellise jaotuse põhjal tutvustasid ja analüüsisid kogukondade esindajad ka oma tegemisi (kokku ligi 30 projekti) ning oli kokku pandud ettekannete programm erinevatelt ekspertidelt, näiteks majanduse, energia, linnade arengu, permakultuuri, rahumeelse kultuuri jt teemadel. Viis tiheda kavaga täispikka päeva möödusid mitmekesises tegevuses, sisaldades ka mitmes vormis arutelusid, juturinge, näitlikku tuluõhtut ja improviseeritud kontserti, varahommikusi joogatunde ja vaikseid meditatsioone tule ääres.

Innustav oli kogeda rahvusvahelises kogukondade liikumises valitsevat süsteemset ja avatud lähenemist, loovat ja taiplikku teotahet, uute algatuste tegemise julgust ja elamise rõõmu. Erinevate ettekannete põhjal tekkis hea ülevaade sellest, kuidas eri kultuuritausta, suuruse ja tegutsemisajaga kogukonnad seisavad igapäevaselt silmitsi sarnaste rõõmude ja väljakutsetega ning et eri maailma nurkades jõutakse paljuski sarnaste lahendusteni. Näiteks, üks terve päev oli pühendatud kogukonna sotsiaalsele aspektile, vanemate ja suuremate kogukondade esindajad rääkisid ja jagasid praktiliselt, kuidas nende kogukonnas lahendatakse inimeste vahelisi eriarvamusi, võetakse vastu otsuseid ja tegutsetakse konfliktide korral. Teiseks olid tugevalt fookuses ka majandusteemad, näiteks globaalse majanduse probleeme käsitleti kriisipiirkondadest (Keenia, Brasiilia, Kolumbia) kohale kutsutud kogukondade elaval näitel ning tutvuti Euroopas tegutsevate sotsiaalselt vastutustundlike ja kohalikul tasandil jätkusuutlike ettevõtlusnäidetega.    

Osalesin konverentsil koos Lilleoru keskuse asutaja Ingvar Villidoga, kes võttis oma muljed kokku nii: „Hea oli kohata neid ärksaid inimesi ja kogukondade liikumise pioneere, kes hoolivad inimestest ja elust siin maamunal ning ka tegutsevad terviklikus mõttes inimese tervise, eluviisi ja ühiskonna mudeli kallal. Samuti oli hea nentida, et meie kogukonnal on selles liikumises oma selge eripära ja panus.“

Osalejate seas oli märgata aktiivset huvi Eestis toimuva vastu: milline on Lilleoru keskuse ligi 20 aastane kogemus, kuidas on kulgenud arengutee vaimse õppekeskusena alustanud paigast avatud koolituskeskuseks ja sadu inimesi ühendavaks kogukonnaks; kuidas sai 2006. aastal alguse Eesti ökokogukondade liikumine, mis on tänaseks kujunenud üle-eestilise liikmeskonnaga elavaks kogukondlike kodanikualgatuste kasvulavaks, ning kust tuleb innustus korraldada suviti ja talviti kokkutulekuid, et tuua sarnases suunas mõtlevad inimesed, kogukonnad ja ühendused kokku.

Inspireeriv konverentsi kogemus oli!

Ave Oit, Lilleoru MTÜ

 

Euroopa kodanikuühiskond otsib uusi strateegiaid

Osalesin käesoleva  aasta oktoobris KÜSKi reisitoetust kasutades Euroopa kodaniku- ja inimõigustehariduse koostöövõrgustiku DARE fookuskoosolekul Roomas. Koosolekul arutati, kuidas valitsusvälistel organisatsioonidel oleks kitsamaks muutuvates rahalistes oludes võimalik toime tulla ja tegevust jätkata. Vabakonna olukorrast andis märku seegi asjaolu, et DARE-l on poolsada liikmesorganisatsiooni, kellest vaid vähem kui poolte esindajad olid leidnud võimaluse Rooma sõita. Seetõttu oli KÜSK-i toetus minu osalemisele heaks näiteks sellest, milliseid võimalusi on Eestis siinsele kodanikuühiskonnale loodud.

Valitsusväliste organisatsioonide toimetulekumured on kõikjal ühetaolised: püsitoetus - kas siis valitsusepoolne, sihtannetused jms - puudub ülekaalukal enamusel. Ning ega seda, kui mõni MTÜ on avaliku sektori eelarverealt toetatav, ka eriti tervitatud. Selge eelis see ometi on. Mõneti paremas olukorras on suured organisatsioonid, kes suudavad liikmemaksudest esmavajalikud kontori- ja sidekulud ära maksta, mõni isegi asjaajajat palgal pidada. Niisugused suured organisatsioonid eksisteerivad aga ka vaid suurtes riikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa.

Rahastamisvõimalused ning –tingimused, sh Euroopa struktuuride omad, on mtü-dele sageli ja mitmeti üle jõu käivad. Mõnikord osutub ületamatuks taksituseks omaosaluse nõue, mis välistab väiksemate organisatsioonide kaasalöömise huvitavates suurprojektides. Fookuskohtumisel osalenuil oli vähejulgustavaid kogemusi näiteks pangalaenu taotlemisega projekti omaosalusnõude katmiseks.

Mina tegin ettekande vabakonna toimetulekut mõjutanud muutustest Eestis 20 aasta jooksul. Kõikidest ettekannetest kogunenud teabest püüti kokku panna strateegiat, mis aitaks keerukamates oludes toime tulla. Kõige perspektiivikam tundus olema nö sisemine ressurss – omavahelise koostöö tihendamine projektide esitamiseks ning ellu viimiseks.

Sulev Valdmaa

JTI Kodanikuhariduse keskuse juhataja

Mida ühendused peaksid teadma?

Käisin aasta suurimal kodanikuühenduste üritusel Civicuse assambleel, mis toimus Montrealis ja kus on kohal üle 900 inimese. Minu esimest postitust loe siit: http://www.ngo.ee/ngo/8/article/4185. (KÜSK: soovitame seda postitust ka kindlasti lugeda.) Teen nendest CIVICUSe töö ja assamblee valguses kiire ülevaate. Igaüks saab ise põhjalikumalt lugeda: https://socs.civicus.org/.

Mis on need teemad, mida me lisaks oma tegevusvaldkonnale (nt keskkond, lapsed, inimõigused), piirkondi (nt Hiiumaa, Aasia või Argentiina) või oma töö iseärasusi (nt mõttekodade roll, katusorganisatsioonide roll, külaseltsi roll), on sellised, mida peaksime teadma ja oma töös ja piirkonnas arvestama?

Niisiis:

Esiteks, kodanikuühenduste suutlikkus reageerida kohalikele ja ülemaailmsetele kriisidele on märkimisväärne. Maavärin Jaapanis, toidukriis Aafrika mandri idaosas või üleujutused Taimaal näitasid, et lisaks riikide vahelisele ametlikule abile, toimetasid kiiresti ja efektiivselt nii rahvusvahelise organisatsioonid (nt Save the Children) kui ka väiksemad, ainult omas riigis tegutsevad organisatsioonid. Meil on tugev sotsiaalne kapital, sest aastate jooksul oleme investeerinud aega ja energiat suhetesse ja usalduse loomisse, mis aitab suhelda otse abivajajatega koha peal ja tõhusamalt. Mida siis arvestada:

-         Olgu tegemist rahvusvahelise või kohaliku kriisiga, peame olema  valmis reageerima. Ei tohi tekkida tühimikku meie antud lubaduste, meile seeläbi pandud ootuste ja tegeliku tegutsemissuutlikku vahel.

-         Peame üksteist rohkem usaldama ja koos töötama. Ja mitte lihtsalt, vaid strateegiliselt töötama koos organisatsioonidega, kes tegutsevad  muudes valdkondades, nt koostöö noorteorganisatsioonide ja puuetega inimeste organisatsioonide vahel, või keskkonna ja lasteorganisatsioonide vahel. Need on praegu lihtsalt minu näited. Kuid kogemuse põhjal saan küll öelda, et nii mõnigi projekt ja tegevus oleks palju tulemusrikkam, kui lähenemises ja tegutsemises toimuks teatud sotsiaalne innovatsioon ning ühendused teeksid asju koos, õppides üksteiselt ja kasutades üksteise kogemusi ära oma sihtrühmade tarbeks. Kriisiolukorras ei ole kellelgi abi kui seitse organisatsiooni teevad kõik oma asja ega suhtle üksteisega, kulutades niimoodi rahastaja vahendeid, aega ja kasusaajate energiat.

-         Hoiame oma lubadused, tegevused ja väärtused tasakaalus. Siin on kaks murekohta. Esiteks, kuidas oma lubadusi täita viisil, mis võimaldab asju teha õigeaegselt, kasutades õigeid meetodeid, tehes võimalikult vähe kahju, töötades koos teistega ning suheldes meediaga. Paljud ühendused on silmitsi olukorraga, kus heast tahtest oma asju teha ei piisa, lisaks sisulisele professionaalsusele on vaja olla oskuslik suhtekorraldaja, asjaajaja, projektijuht, rahade leidja ja aruannete koostaja. Teiseks, kuidas oma lubadusi täita nii, et lõppkasusaajatel, nendel, kelle nimel me tegutseme ja projekte teeme, on meie tegevuse tulemusena midagi muutunud ja paremuse poole. Kriisiolukorras, kui on vaja kiiresti tegutseda, on täiesti võimalik, et nii mõnigi asi jääb kahe silma vahele või pole meie suhtlemine kõikse parem. Mida paremini on oma lubadused, tegevused ja väärtused eelnevalt kokku lepitud ja kommunikeeritud, seda kergem on lahingus.

-         Uue meedia roll. Jah, on ju selge, et sotsiaalmeedia lahendused pakuvad võimalusi kiirelt ja suurel hulgal tegutseda. Aga, kes ees, see sees. Konkurents tähelepanu, eetriaja ja raha peale on suur ja uus meedia ainult soodustab seda. Võidavad need, kelle sõnumid on selgemad, usaldusväärsemad ja asjakohasemad nii kasusaajale kui ka rahastajale.

Teine oluline teema on rahastamine. Ühelt poolt on raha rohkem kui varem, teisalt on konkurents suurem ning rahastad nõudlikumad kui kunagi varem. Nad ei taha ainult raha anda, vaid sageli olla osalised terves organisatsiooni tegevuses ja töös. Mida siis arvestada:

-          Jah, Eesti tuli majanduslangusega toime. Aga kuigi majandus kasvab, pole suurt ülekuumenemist või masskulutamisi ette näha. Kodanikuühenduste poolt teenuste ja projektide pakkumine on muutunud palju aktiivsemaks. Seeläbi on kasvanud meie konkurents ja polariseerumine ehk väikesel arvul ühendustest on väga suur sissetulek ja väga suurel arvul ühendustel väga väike sissetulek. Eestis langes majanduslanguse tulemusena ettevõtetepoolne annetamine, kuid kasvas eraisikute annetamine. Riigieelarve piirangute valguses on võimalik, et väheneb otsene riigieelarveline toetus, kuid kasvab teenuste pakkumiste ostmine.

-          Samadele allikatele kandideerivad ka ettevõtted. On need siis teenuste pakkumise lepingud või ettevõtlusega seotud konsultandid, kes on loonud ühendusi, et kvalifitseeruda rahaallikatele, mis on varasemalt ainult ühendustele mõeldud olnud. Ka arengukoostöös promob OECD (Organisation for Economic Cooperation and Development) ettevõtluse keskset lähenemist ning erasektori rolli.

-          Ettevõtte sotsiaalne vastutus on muutunud moesõnast käitumistavaks. Avalikkuse kasvav tähelepanu eetilise elamise ja tarbimise suhtes ning organisatoorsete väärtuste tähtsustamine mõjutavad ettevõtteid näitama oma sotsiaalset vastutust ja jätkusuutlikkust ning seda, kuidas nad lisaks kasumlikkusele arvestavad oma edu ka keskkondliku säästlikkuse võtmes (toormaterjal, tootmisahel, kohaliku kogukonda investeerimine jne). Eestis kinnitati riiklik vastutustundliku ettevõtluse tegevuskava just äsja: http://www.csr.ee/Uudised-page-55/Vabariigi-Valitsus-kinnitas-riikliku-vastutustundliku-ettevotluse-tegevuskava-id-206/

-          Võrgustikud ja katusorganisatsioonid on need,  kellega räägitakse läbi ühenduste rahastamine avaliku sektori poolt, kellelt küsitakse nõu, kuhu vahendeid suunata ning kes ise survestavad avalikku sektorit, et too ühenduste rahastamissüsteemid korda teeks (sama on toimunud ka Eestis, välja töötamisel on kodanikuühenduste riikliku rahastamise juhendmaterjalid, Poliitikauuringute Keskus Praxis koostöös programmi töörühmaga) ja ettevõtteid, et nood rohkem ühendust tegevusse investeeriks ka siis annetuste või vabatahtliku panusena.

-          Erinevad ühendused rahastavad end erinevalt, saavad sissetulekut erinevatest allikatest ja sõltuvalt majandusest, nende allikate osatähtsus muutub (annetused eraisikutelt ja ettevõtetelt, omateenitud tulu, liikmemaksud, projektide rahastamine, teenuste pakkumise rahastamine, otsetoetused avalikust sektorist). Näiteks EMSL, mis on vabaühenduste liit, rahastab oma eesmärki ja tegevusi tegevustoetuse, projektitoetuste, teenuste müügi ja liikmemaksude kaudu; Rahvuskultuuri Fond aga annetuste kaudu; Poliitikauuringute Keskuse Praxis avalik sektori pakkumistes osalemise, EL projektide ja teenitud tulu kaudu ning külaseltsid liikmemaksude, KOV toetuse ja vabatahtliku tegevuse abil. Endiselt on peamised küsimused, kuidas tagada mingigi stabiilsus teatud toetusteenuste pakkumisel oma sihtgruppidele ning kuidas saada sellist sissetulekut, mis võimaldab arendada ka ühendust ennast ning vajadusel omada professionaalset palgalist juhtkonda, mis on valdkonna juhtivate organisatsioonide puhul, kes tegelevad eestkostega, hädavajalik.

Kolmas  teema, mida meie Eestis ei tunneta, kuid paljudes riikides on ühenduste igapäevaelu osa, on ühenduste ebasoodne olukord ja takistused nende tegevusel. Mida siin teada, eriti kui töötame koos ühendustega sellistest riikidest:

-          Seadusandlus takistab ühendustel oma seisukohtade eest seista ja protestida. Inimesed pannakse selle eest vangi või suisa hukatakse.

-          Riik takistab igal viisil ühendustel saada raha välisallikatest, väites, et see teeb nendest ühendustest spioonid.

-          Riik takistab sotsiaalmeedia levikut.

-          Riik ei lase ühendustel poliitikakujundamises osaleda. Kui ühendused on millegagi nõus, siis peavad teised ühendused neid valitsuses sabarakkudeks, kui mitte, siis peab valitsus neid kindlasti opositsiooni või ameeriklaste spioonideks. Sellises olukorras elavad ühendused paljudes riikides.

Panen südamele: ka siis kui meile tundub, et oh, see pole ju meie asi või ah, Eestis ju nii ei juhtu, tasub lugeda ja arvesse võtta. Me ei ela vaakumis ja teatud moel mõjutab ühenduste kohtlemine Venetsueelas seda kuidas meie ühendused tegutsevad, mõjutab rahvusvahelisi rahastamisvõimalusi, partnereid. Aga eelkõige on teadlikkus solidaarsuse küsimus. Nii nagu meile oli 90-ndatel aastatel olulised teiste riikide abi ja toetus meie poliitikute, ametnike ja ettevõtjate veenmisel, on meie toetus oluline praegu nendele riikidele, kus kodanikuühendusi ahistatakse, aktiviste kiusatakse taga, sõnavabadust piiratakse või arengukoostööd ei kasutada hästi.

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht ja EMSLi nõukogu liige

Usaldus ja sotsiaalne muutus

Põhjamaade sotsioloogide liit korraldab igal teisel aastal suure erialase konverentsi, mis toob kokku mitusada ühiskonnateadlast nii Põhjamaadest, kui neid ümbritsevatest riikidest. Seekordne konverents kandis järjekorranumbrit kakskümmend kuus ning toimus 15. – 18. augustil 2012 Islandi pealinnas Reykjavikis. Konverentsi peateemaks oli “ Usaldus ja sotsiaalne muutus”.

Vahetult enne konverentsi algust oli islandlastel olnud põhjust teha kokkuvõtteid oma ühiskonna hiljutistest arengusuundadest, nimelt möödus augusti alguses viis aastat Islandi panganduskrahhi algusest, millele järgnes peatselt üleilmne majanduskriis. Islandit on kirjeldatud kui majanduskriisi esimest ohvrit ja islandlasi, kui selle tõttu enim kannatanud rahvust. Toonaste sündmuste käik, mõju ning võimalikud tagajärjed kujunesidki üheks seekordse konverentsi mõttevahetuse raamistikuks.

Kuigi Island kaotas majanduskriisiga oma 320 000-lisest elanikkonnast ligemale 10000 peamiselt Norrasse ja Taani tööle siirdunute näol on tänaseks majanduskasv juba teist aastat positiivne ja Islandit esitletakse Euroopale kui üht kriisist taastumise edulugu. Ent hoolimata majandusnäitajate paranemisest jätkub Islandil ning näib isegi süvenevat usalduskriis poliitilise süsteemi vastu. Islandlaste usaldus kohalike omavalitsuste ning riiklike poliitiliste institutsioonide vastu on aegade madalaim, heaoluühiskonna kontekstis lausa enneolematu. Jätkuv usalduskriis on toonud päevakorda küsimused radikaalsete poliitiliste muutuste vajadusest. Nii näitavad uuringud, et 2012 aasta suve hakul usaldab üksnes 10% elanikkonnast parlamenti ning enamik inimesi sooviks pigem referendumite või teiste otsedemokraatlike mehhanismide rakendamist poliitikaprotsessis. Samas nendivad ühiskonnateadlased, et islandlastel puudub taoliste lahenduste kasutuselevõtuks vajalik eeldus – avaliku mõttevahetuse traditsioon.

Konverentsi peaesinejad – Donatella della Porta (CEU) ja Alex Callinicos (King’s College, London) analüüsisid arenguid laiemalt, Euroopa tasandil. Donatella della Porta ettekanne keskendus majanduskriisi rollile esindusdemokraatliku poliitilise süsteemi legitiimsuse taandumisel. Peamiselt Lõuna-Euroopa riikide näitel kõneles ta, kuidas majanduskriisiga toimetulekuks tarvitusele võetud abinõud on muutnud poliitika tehnokraatlikuks, turu vajadustele vastavaks masinavärgiks. Selle tulemusena konstrueeritakse huvid väljaspool poliitika süsteemi, käsitledes kodanikku ennekõike tarbijana. Majanduskriisile eelnevast perioodist erineb praegune süvenev legitiimsuskriis aga selle poolest, et usaldamatus ning allumatus kasvab just aktiivsete ning haritumate kodanike hulgas.

Alex Callinicos analüüsis üleilmselt majanduskriisi laiemas kriiside dünaamika kontekstis. Kõigepealt selgitas ta mõisteid “surutis”, “kriis”, “langus” ning näitaks missugused on eri aegadel olnud valitsuste lahendused nende nähtusetega toimetulekuks. Tema ettekande teine pool keskendus neoliberalismile, sellega seotud müütidele ja tegelikkusele. Callinicos näitas, et kuigi neoliberalismi keskne argument on “vähem riiki” on finantssüsteemi tegelik sõltuvus riigist neoliberalismi levides hoopis suurenenud. Kokkuvõtteks leidis ta, et praegust, suuresti neoliberalismist põhjustatud majanduskriisi püütakse lahendada radikaalse neoliberalismi juurutamisega. See võib anda küll mõne lühiajalise positiivse efekti, kuid ei ole pikemas perspektiivis jätusuutlik strateegia.

Kokku esitati konverentsi paralleelsetes sessioonides üle 200 erineva ettekande. Suurimad uurimisteemad olid linnastumine ja identiteet, terrorism ja vägivald, poliitiline sotsioloogia, sotsiaalsed probleemid ja sooline võrdõiguslikkus. Mina osalesin konverentsil ettekandega hiljuti KUAKi poolt läbi viidud uuringu “Kodanikualgatust toetavad väärtused ja käitumismustrid Eesti elanikkonnas 2011-2012“ peamistest tulemustest. Uuringu keskseks eesmärgiks oli analüüsida kodanikualgatuse olukorda ning arengusuundi elanikerühmades kümme aastat pärast EKAKi vastuvõtmist Riigikogu poolt. Ettekande pealkiri oli “Inclusions and Exclusions in Estonian Civil Society”.

Erle Rikkmann

4. septembril 2012

Kolmanda sektori uurijate konverentsist

10.-13. juulil toimus Itaalias, Sienas konverents „Democratization, Marketization, and the Third Sector”. Konverentsi korraldas The International Society for Third-Sector Research (ISTR) tähistamaks oma 20. tegutsemisaastat. Toskaana päikese alla tuli kokku ligi 600 kodanikuühiskonna ja vabaühenduste uurijat 65st riigist. Üks huvitavamaid aspekte oligi osalejate mitmekesine taust: kodanikuühiskonna uurimine ja vabaühenduste tegevus pakub põnevust nii majanduse, juhtimise, raamatupidamise, sotsioloogia, avaliku halduse, politoloogia, juura, kultuurikorralduse, kommunikatsiooni jpt ekspertidele.

Konverentsi sisustasid peamiselt pooleteisetunnised paralleelsed sessioonid, kus esitleti 3-4 projekti või teadusartiklit. Need andsid hea ülevaate erinevates riikides toimuvate projektide, koostööalgatuste, analüüsidest ja teadustöödest, kuid võimaldasid ka vahetada kogemusi, saada oma tööle tagasisidet, läbi arutelude parandada valdkonnauuringute taset ja leida koostöövõimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Kõigil huvilistel on võimalik lugeda konverentsi ettekannete sisukokkuvõtteid ISTR veebileheküljel https://istr.site-ym.com/?SienaAbstracts. Sealt leiab tutvustuse ka minu artiklile „The Political Legitimacy of Engagement Practices in Estonian Policy-Making: Convergent Perceptions of Public Officials and Stakeholders“, mis on edasiarendus Praxise ja IBSi analüüsist kaasamispraktikatest Eesti ministeeriumides (http://www.praxis.ee/index.php?id=814 ).

Konverentsil oli 12 läbivat teemat, mis on aktuaalsed ka Eestile: annetamise, vabatahtliku tegevuse, kodanikuaktiivsuse areng; ühendused poliitikakujundamises ja valitsemises; organisatsioonide juhtimine ja tööpraktikad; sotsiaalne ettevõtlus; kolmanda sektori legitiimsus, vastutavus, mõju ja nende hindamine; vabasektorit paremini avavate teooriate ja sobivaimate meetodite arengud; soolise võrdõiguslikkuse edendamine. Sessioonide ja ettekannete kõige suurema arvu alusel võib populaarsemateks teemadeks pidada kodanikuühiskonna, kodakondsuse ja demokraatia seoseid ning sotsiaalset ettevõtlust ja –ettevõtteid puudutava.

Konverentsi osalemine andis palju põnevat informatsiooni, aga ka uusi küsimusi ning ideid nii teoreetilisteks mõtisklusteks kui kolmanda sektori arengu praktiliseks toetamiseks. Kuna kõike ei jõua siin ja korraga kirja panna, siis jagan vaid ühte meelde jäänud mõtet. Juba konverentsi pealkiri viitab sellele, kuid kuuldud ettekanded ja peetud arutelud võib kokku võtta läbiva küsimusega: millised on vabaühenduste rollid ühiskonnas täna ja tulevikus? Konverentsi avakõneleja John Keane – tuntud poliitika analüütik ja demokraatia uurija (http://johnkeane.net/bio ) - puudutas seda teemat oma ettekandes „After Capitalism, Socialism and Democracy“. Tema hinnangul on üheks vältimatuks arenguks tänaste esindusdemokraatiate muutumine nn monitoorivaks demokraatiaks (monitory democracy). Monitoorivas demokraatias on tegutsevad avalikkuses erinevad aktiivsed institutsioonid ja grupid (sh valitsusvälised vabaühendused ja aktiivsed kodanikud),  kelle roll on hoida silma peal valitsejate tegevusel ja läbi oma tegevuse „pidevalt püüda muuta võimu alandlikuks (rahva ja valitsemise vastutuse ees)“. See eeldab muuhulgas avalikes aruteludes ja poliitikakujundamises osalemise aktiivsuse suurenemist ning üha mitmekesisemate ja innovaatiliste osalemise viiside leidmist – arengud, mida on viimasel paaril aastal näha olnud ka Eesti kodanikuühiskonnas. Eestis on viimastel aastatel tunnetatud vajadust formaalse esindusdemokraatia täiendamiseks ja selles mõttes pakub Keane monitooriva demokraatia idee põneva tulevikuvisiooni.

Maiu Uus,

valitsemise ja kodanikuühiskonna analüütik Poliitikauuringute Keskuses Praxis

Rahvusvaheline Planeerimisajaloo Organisatsioonide Konverents

15th International Planning History Society Conference São Paulo, Brazil 15–18 July 2012 (15 Rahvusvaheline Planeerimisajaloo Organisatsioonide Konverents). Lugu  „Inetust pardipojast“. Sotsialistliku riigikorra üleelanud räämas agulist sai ihaldusväärne elamupiirkond.

Konverentsil esitatud ettekanne tutvustas Supilinna asumit, mis on eripärane seetõttu, et erinevalt teistest Eesti puitlinnaosadest (valdavalt rajatud 19. sajandi lõpus 20 alguses) on see oma piirides eksisteerinud juba 17. sajandist alates olles seega kõige vanem säilinud elamupiirkond. Paiknedes linnasüdame kõrval otse linnamüüri taga on see kunagine räämas eeslinn tänu oma linnasüdame vahetus naabruses olevale asukohale muutunud täna üheks ihaldusväärsemaks elamupiirkonnaks. Tegemist on mitmesaja aasta jooksul järkjärgult ehitatud linnaosaga, millesarnast Eestis aga ka Euroopas on raske leida ning mille on väärtus ajaga ainult kasvab. Kuigi nõukogude okupatsiooni ajal (1944–1991) oli kindel kava kogu linnaosa lammutada on see tänaseni tervenisti säilinud. Seega ei saanud seda piirkonda tabada ka modernismituules toimunud pöördumatud muutused, mis on muutnud olematuks  paljud teised sarnased linnaosad. Samamoodi on nõukogudeaegne vaesus aidanud säilitada aguli ehedusel, sest erinevalt näiteks Soomest, kus puitlinnaosad on korralikult korda tehtud ei olnud nõukogude liidus selleks lihtsalt raha. Turumajanduse saabudes on sellest linnaosast saanud aga väga ihaldusväärne piirkond, mis on olnud väga tugeva ehitus- ja arendussurve all viimased kümme aastat.

Ettekandes käsitleti selle kunagi räämas linnaosa tõusu, sellega kaasnevaid võlusid ja valusid. Anti ülevaade selle arhitektuursetest, planeeringulistest ja sotsiaalsetest väärtustest ning arutleti selle üle kuidas neid väärtusi säilitada. Põhiküsimus aga oli, kuidas käivitunud gentrifikatsiooniprotsessi pidurdada enne kui sümpaatne agulimiljöö uue ja klantsi vastu välja on vahetunud. Tutvustati ka seda, millised on erinevate huvigruppide (elanikud, linnavalitsus, kinnisvaraarendajad) soovid ning millisena nähakse tulevikku. Viimastel aastatel läbiviidud põhjalikud linnaosa uuringud loovad suurepärase võimaluse erinevate aspektide (arhitektuur, kultuur, sotsiaal, majandus jne) kombineeritud analüüsiks. Koostatud teaduslikud aga ka praktilised tööd loovad väga hea vundamendi linnaosa tuleviku läbimõeldud kavandamiseks. Tegemist on suurepärase näitega, sest tegemist ei ole linnaosaga, mille väärtused on jäädavalt läinud vaid linnaosaga, kus kolmas sektor on organiseerunud, et täiesti teadlikult gentrifikatsiooniprotsessi pidurdada. Ettekandes anti ülevaade sellest kuidas see on õnnestunud? Kas inetust pardipojast saab alati imekaunis luik või saab peale suureks kasvamist pardipoeg jääda hingelt ikka pargipojaks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et konverentsi programmis oli kaks spetsiaalselt gentrifikatsiooni probleeme käsitlevat teemablokki. Ettekanded, mis tutvustasid erinevate piirkondade gentrifikatsiooniga seotud probleemistikku lõid hea võimaluse paigutada Eesti probleemid laiemasse konteksti. Olenemata sellest, et gentrifikatsioon on üleilmne ning piiriülene on igal paigal siiski oma spetsiifika. Supilinna puhul on teema käesoleval ajal äärmiselt aktuaalne ning seetõttu saab konverentsil saadud infot asumi tuleviku kujundamisel ära kasutada.

Nele Nutt, Supilinna Selts

ISTR rahvusvaheline konverents

10.-13. juulil  2012.a. toimus Sienas, Itaalias, ühingu “International Society for Third Sector Research” rahvusvaheline konverents, kus kohtusid sajad kodanikuühiskonna uurijad ja aktivistid (vt. http://www.istr.org/?page=Siena). Konverents andis neile võimaluse tutvustada oma tööd ja oma riigi kodanikuühiskonna olukorda ning arutleda kolmanda sektori uuringute uute suundade teemal. Kuigi programm ja teemade skaala oli nii pikk kui lai, kerkisid siiski esile kodanikuühiskonna ja selle uurimises hetkel eriti aktuaalsed ja huvi tekitavad teemad.

Kõigepealt tekitasid loomulikult poleemikat viimasel paaril aastal kõige poliitilisemad ja suuri muutusi esile kutsunud kodanikualgatustel põhinevad massiaktsioonid: Araabia Kevade sündmused, tänavarahutused Londonis, India korruptsioonivastane liikumine, Occupy Wall Street Ameerika Ühendriikides, jne. Nendes väljendus uutmoodi poliitiline energia, mis erineb teravalt varasemast organisatsioonipõhisest kodanikualgatusest ja mille tähendus on sügavalt vastuoluline. Kas need on märk, et kriisiolukordades võib tekkida enneolematuid kodanikualgatuse vorme? Kas neist tasub oodata uut poliitilist aktiivsust või neid pigem karta?

Teiseks prioriteetseks teemaks oli naiste roll ja selle märkamine kodanikuühiskonnas, eriti arenevates riikides ja seal, kus naistele võrdsete õiguste tagamine pakub suurimat väljakutset. Kolmandaks, tähelepanu keskmesse on kerkinud ka filantroopia ning selle tugevdamise võimalused, seda eriti Põhja-Ameerikat ja Euroopat puudutavate kokkuhoiupoliitikate järelkajana.

Oodatult oli viimaste aastate majanduskriis ja selle mõjud kodanikuühiskonnale üldse üks konverentsi läbivamaid teemasid. Kuidas on organisatsioonid uutele probleemidele reageerinud? Ehk oleks õigem rääkida väljakutsetest, mis pakuvad organisatsioonidele uusi võimalusi või siis hoopis annavad võimaluse uut tüüpi organisatsioonidele? Kas kriisi lahendamiseks peaksid kodanikuühiskonna organiseeritud vormid muutuma globaalsemaks või hoopis taas panustama rohkem kohaliku suunitlusega tegevustele?

Need küsimused ja teemad võivad Eesti noore kodanikuühiskonna seisukohast tunduda esmapilgul küll kauged ja liiga globaalsed, ent neil on hea silma peal hoida, sest kogemus näitab, et just väikesed riigid jäävad uutest tuultest (ja katsumustest) harva puutumata.

Liisi Keedus, Tallinna Ülikool

Identiteet nüüdisaegses kultuuris. Folkloor nüüdisaegses kultuuris

Rahvusvaheline teaduslik- praktiline seminar: „Identiteet nüüdisaegses kultuuris. Folkloor nüüdisaegses kultuuris“. 03.-09. juulil 2012 Nižni Novgorodis, Semenovis, Gorodetsis, Polhovski Maidanis ja Sergiyev Posadis.

Toimumise kohad – Nižnegorodski riiklik ülikool, Moskva keskus  UNESCOCLUB – "SITI" GALLERY, ning  rahvatöönduste keskused - „Hohloma“, „Polhov-Maidan“, „Gorodets“, „Sergiev-Posad“.

Seminari eesmärk oli  rahvaloomingu toetamise ja arendamise ajalooliste kogemuste vahetamine riikides, kus looming on loodud ja välisriikides. Olulisemad tegevused: osalejad erinevatest riikidest esitasid oma riigi rahvakultuuri ja mitte-etnilise kultuuri arendamist riigis kus elatakse.

Programmi raames toimus viis seminari – loengut erinevates Venemaa linnades, igas linnas erinevad  seminari osalejad esitasid oma ettekandeid ning külastati  rahvatöönduste keskusi. Ürituse käigus ma sain esitada kaks ettekannet  ning sellega tutvustada teistele seminaril osalejatele Eesti kodanikuühiskonna kogemusi. Samuti sain uued teadmised, mis aitavad jätkata ja parandada oma tegevusi esitatavas organisatsioonis projektide korraldamisel.

Konverents oli väga huvitavalt koostatud. Kõik üritused, seminarid ja  õpikojad kogu aeg toimusid erinevates linnades ja auditooriumides. Liikudes ühest linnast teise linna, osalejad erinevatest riikidest  leidsid võimalust vestelda, vahetada teadmisi, populariseerida oma organisatsioone ja riike.

Mulle väga meeldis, tutvustades Eestit, avastada ajalooliseid sidemeid Nižnegorodski piirkonna ja Soome-Ugri ajaloo vahel. Näiteks, Nižni Novgorodis on koht, kuhu on maetud eestlased  peale 1940 aasta väljasaatmist.

Konverentsil toimusid osalejate  presentatsioonid, kus mina hea meelega esitasin Eestit. Oma esitluste ajal ja vestlemise käigus ma sain palju küsimusi Eesti kohta.

Kõige rohkem minu ettekannest teisi osalejaid huvitas:

- Eesti kultuuri ajalugu ja traditsioonid: Laulupidu, rahvatantsude traditsioonid, vanaaegsete kostüümide säilimine.

- Arhitektuurilised ajaloolised traditsioonid,  koostöö vormid Euroopa Liiduga muuseumite, teede, kultuuri keskuste ehitamises.

- Eesti kõrghariduse  vormid. Noortele Venemaalt pakkus huvi võimalus õppida erinevates keeldes, osalise õppe vormid, võimalus õppida ERASMUS süsteemiga.

- Multikultuurilised traditsioonid Eestis.

- Pühapäevakoolide süsteem Eestis.

Osalemine konverentsil aitas luua uusi kontakte, viia läbi läbirääkimisi meie organisatsiooni tulevaste projektide potentsiaalsete osalejatega. Sain teada väga palju uut rahvaloomingu ajaloo kohta. Kõik need kogutud teadmised ma kavatsen edastada teistele inimestele, organiseerides mõned loengud ja õpikojad  2012-2013 aastatel.

Marina Tee