Mida ühendused peaksid teadma?

Käisin aasta suurimal kodanikuühenduste üritusel Civicuse assambleel, mis toimus Montrealis ja kus on kohal üle 900 inimese. Minu esimest postitust loe siit: http://www.ngo.ee/ngo/8/article/4185. (KÜSK: soovitame seda postitust ka kindlasti lugeda.) Teen nendest CIVICUSe töö ja assamblee valguses kiire ülevaate. Igaüks saab ise põhjalikumalt lugeda: https://socs.civicus.org/.

Mis on need teemad, mida me lisaks oma tegevusvaldkonnale (nt keskkond, lapsed, inimõigused), piirkondi (nt Hiiumaa, Aasia või Argentiina) või oma töö iseärasusi (nt mõttekodade roll, katusorganisatsioonide roll, külaseltsi roll), on sellised, mida peaksime teadma ja oma töös ja piirkonnas arvestama?

Niisiis:

Esiteks, kodanikuühenduste suutlikkus reageerida kohalikele ja ülemaailmsetele kriisidele on märkimisväärne. Maavärin Jaapanis, toidukriis Aafrika mandri idaosas või üleujutused Taimaal näitasid, et lisaks riikide vahelisele ametlikule abile, toimetasid kiiresti ja efektiivselt nii rahvusvahelise organisatsioonid (nt Save the Children) kui ka väiksemad, ainult omas riigis tegutsevad organisatsioonid. Meil on tugev sotsiaalne kapital, sest aastate jooksul oleme investeerinud aega ja energiat suhetesse ja usalduse loomisse, mis aitab suhelda otse abivajajatega koha peal ja tõhusamalt. Mida siis arvestada:

-         Olgu tegemist rahvusvahelise või kohaliku kriisiga, peame olema  valmis reageerima. Ei tohi tekkida tühimikku meie antud lubaduste, meile seeläbi pandud ootuste ja tegeliku tegutsemissuutlikku vahel.

-         Peame üksteist rohkem usaldama ja koos töötama. Ja mitte lihtsalt, vaid strateegiliselt töötama koos organisatsioonidega, kes tegutsevad  muudes valdkondades, nt koostöö noorteorganisatsioonide ja puuetega inimeste organisatsioonide vahel, või keskkonna ja lasteorganisatsioonide vahel. Need on praegu lihtsalt minu näited. Kuid kogemuse põhjal saan küll öelda, et nii mõnigi projekt ja tegevus oleks palju tulemusrikkam, kui lähenemises ja tegutsemises toimuks teatud sotsiaalne innovatsioon ning ühendused teeksid asju koos, õppides üksteiselt ja kasutades üksteise kogemusi ära oma sihtrühmade tarbeks. Kriisiolukorras ei ole kellelgi abi kui seitse organisatsiooni teevad kõik oma asja ega suhtle üksteisega, kulutades niimoodi rahastaja vahendeid, aega ja kasusaajate energiat.

-         Hoiame oma lubadused, tegevused ja väärtused tasakaalus. Siin on kaks murekohta. Esiteks, kuidas oma lubadusi täita viisil, mis võimaldab asju teha õigeaegselt, kasutades õigeid meetodeid, tehes võimalikult vähe kahju, töötades koos teistega ning suheldes meediaga. Paljud ühendused on silmitsi olukorraga, kus heast tahtest oma asju teha ei piisa, lisaks sisulisele professionaalsusele on vaja olla oskuslik suhtekorraldaja, asjaajaja, projektijuht, rahade leidja ja aruannete koostaja. Teiseks, kuidas oma lubadusi täita nii, et lõppkasusaajatel, nendel, kelle nimel me tegutseme ja projekte teeme, on meie tegevuse tulemusena midagi muutunud ja paremuse poole. Kriisiolukorras, kui on vaja kiiresti tegutseda, on täiesti võimalik, et nii mõnigi asi jääb kahe silma vahele või pole meie suhtlemine kõikse parem. Mida paremini on oma lubadused, tegevused ja väärtused eelnevalt kokku lepitud ja kommunikeeritud, seda kergem on lahingus.

-         Uue meedia roll. Jah, on ju selge, et sotsiaalmeedia lahendused pakuvad võimalusi kiirelt ja suurel hulgal tegutseda. Aga, kes ees, see sees. Konkurents tähelepanu, eetriaja ja raha peale on suur ja uus meedia ainult soodustab seda. Võidavad need, kelle sõnumid on selgemad, usaldusväärsemad ja asjakohasemad nii kasusaajale kui ka rahastajale.

Teine oluline teema on rahastamine. Ühelt poolt on raha rohkem kui varem, teisalt on konkurents suurem ning rahastad nõudlikumad kui kunagi varem. Nad ei taha ainult raha anda, vaid sageli olla osalised terves organisatsiooni tegevuses ja töös. Mida siis arvestada:

-          Jah, Eesti tuli majanduslangusega toime. Aga kuigi majandus kasvab, pole suurt ülekuumenemist või masskulutamisi ette näha. Kodanikuühenduste poolt teenuste ja projektide pakkumine on muutunud palju aktiivsemaks. Seeläbi on kasvanud meie konkurents ja polariseerumine ehk väikesel arvul ühendustest on väga suur sissetulek ja väga suurel arvul ühendustel väga väike sissetulek. Eestis langes majanduslanguse tulemusena ettevõtetepoolne annetamine, kuid kasvas eraisikute annetamine. Riigieelarve piirangute valguses on võimalik, et väheneb otsene riigieelarveline toetus, kuid kasvab teenuste pakkumiste ostmine.

-          Samadele allikatele kandideerivad ka ettevõtted. On need siis teenuste pakkumise lepingud või ettevõtlusega seotud konsultandid, kes on loonud ühendusi, et kvalifitseeruda rahaallikatele, mis on varasemalt ainult ühendustele mõeldud olnud. Ka arengukoostöös promob OECD (Organisation for Economic Cooperation and Development) ettevõtluse keskset lähenemist ning erasektori rolli.

-          Ettevõtte sotsiaalne vastutus on muutunud moesõnast käitumistavaks. Avalikkuse kasvav tähelepanu eetilise elamise ja tarbimise suhtes ning organisatoorsete väärtuste tähtsustamine mõjutavad ettevõtteid näitama oma sotsiaalset vastutust ja jätkusuutlikkust ning seda, kuidas nad lisaks kasumlikkusele arvestavad oma edu ka keskkondliku säästlikkuse võtmes (toormaterjal, tootmisahel, kohaliku kogukonda investeerimine jne). Eestis kinnitati riiklik vastutustundliku ettevõtluse tegevuskava just äsja: http://www.csr.ee/Uudised-page-55/Vabariigi-Valitsus-kinnitas-riikliku-vastutustundliku-ettevotluse-tegevuskava-id-206/

-          Võrgustikud ja katusorganisatsioonid on need,  kellega räägitakse läbi ühenduste rahastamine avaliku sektori poolt, kellelt küsitakse nõu, kuhu vahendeid suunata ning kes ise survestavad avalikku sektorit, et too ühenduste rahastamissüsteemid korda teeks (sama on toimunud ka Eestis, välja töötamisel on kodanikuühenduste riikliku rahastamise juhendmaterjalid, Poliitikauuringute Keskus Praxis koostöös programmi töörühmaga) ja ettevõtteid, et nood rohkem ühendust tegevusse investeeriks ka siis annetuste või vabatahtliku panusena.

-          Erinevad ühendused rahastavad end erinevalt, saavad sissetulekut erinevatest allikatest ja sõltuvalt majandusest, nende allikate osatähtsus muutub (annetused eraisikutelt ja ettevõtetelt, omateenitud tulu, liikmemaksud, projektide rahastamine, teenuste pakkumise rahastamine, otsetoetused avalikust sektorist). Näiteks EMSL, mis on vabaühenduste liit, rahastab oma eesmärki ja tegevusi tegevustoetuse, projektitoetuste, teenuste müügi ja liikmemaksude kaudu; Rahvuskultuuri Fond aga annetuste kaudu; Poliitikauuringute Keskuse Praxis avalik sektori pakkumistes osalemise, EL projektide ja teenitud tulu kaudu ning külaseltsid liikmemaksude, KOV toetuse ja vabatahtliku tegevuse abil. Endiselt on peamised küsimused, kuidas tagada mingigi stabiilsus teatud toetusteenuste pakkumisel oma sihtgruppidele ning kuidas saada sellist sissetulekut, mis võimaldab arendada ka ühendust ennast ning vajadusel omada professionaalset palgalist juhtkonda, mis on valdkonna juhtivate organisatsioonide puhul, kes tegelevad eestkostega, hädavajalik.

Kolmas  teema, mida meie Eestis ei tunneta, kuid paljudes riikides on ühenduste igapäevaelu osa, on ühenduste ebasoodne olukord ja takistused nende tegevusel. Mida siin teada, eriti kui töötame koos ühendustega sellistest riikidest:

-          Seadusandlus takistab ühendustel oma seisukohtade eest seista ja protestida. Inimesed pannakse selle eest vangi või suisa hukatakse.

-          Riik takistab igal viisil ühendustel saada raha välisallikatest, väites, et see teeb nendest ühendustest spioonid.

-          Riik takistab sotsiaalmeedia levikut.

-          Riik ei lase ühendustel poliitikakujundamises osaleda. Kui ühendused on millegagi nõus, siis peavad teised ühendused neid valitsuses sabarakkudeks, kui mitte, siis peab valitsus neid kindlasti opositsiooni või ameeriklaste spioonideks. Sellises olukorras elavad ühendused paljudes riikides.

Panen südamele: ka siis kui meile tundub, et oh, see pole ju meie asi või ah, Eestis ju nii ei juhtu, tasub lugeda ja arvesse võtta. Me ei ela vaakumis ja teatud moel mõjutab ühenduste kohtlemine Venetsueelas seda kuidas meie ühendused tegutsevad, mõjutab rahvusvahelisi rahastamisvõimalusi, partnereid. Aga eelkõige on teadlikkus solidaarsuse küsimus. Nii nagu meile oli 90-ndatel aastatel olulised teiste riikide abi ja toetus meie poliitikute, ametnike ja ettevõtjate veenmisel, on meie toetus oluline praegu nendele riikidele, kus kodanikuühendusi ahistatakse, aktiviste kiusatakse taga, sõnavabadust piiratakse või arengukoostööd ei kasutada hästi.

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht ja EMSLi nõukogu liige

Usaldus ja sotsiaalne muutus

Põhjamaade sotsioloogide liit korraldab igal teisel aastal suure erialase konverentsi, mis toob kokku mitusada ühiskonnateadlast nii Põhjamaadest, kui neid ümbritsevatest riikidest. Seekordne konverents kandis järjekorranumbrit kakskümmend kuus ning toimus 15. – 18. augustil 2012 Islandi pealinnas Reykjavikis. Konverentsi peateemaks oli “ Usaldus ja sotsiaalne muutus”.

Vahetult enne konverentsi algust oli islandlastel olnud põhjust teha kokkuvõtteid oma ühiskonna hiljutistest arengusuundadest, nimelt möödus augusti alguses viis aastat Islandi panganduskrahhi algusest, millele järgnes peatselt üleilmne majanduskriis. Islandit on kirjeldatud kui majanduskriisi esimest ohvrit ja islandlasi, kui selle tõttu enim kannatanud rahvust. Toonaste sündmuste käik, mõju ning võimalikud tagajärjed kujunesidki üheks seekordse konverentsi mõttevahetuse raamistikuks.

Kuigi Island kaotas majanduskriisiga oma 320 000-lisest elanikkonnast ligemale 10000 peamiselt Norrasse ja Taani tööle siirdunute näol on tänaseks majanduskasv juba teist aastat positiivne ja Islandit esitletakse Euroopale kui üht kriisist taastumise edulugu. Ent hoolimata majandusnäitajate paranemisest jätkub Islandil ning näib isegi süvenevat usalduskriis poliitilise süsteemi vastu. Islandlaste usaldus kohalike omavalitsuste ning riiklike poliitiliste institutsioonide vastu on aegade madalaim, heaoluühiskonna kontekstis lausa enneolematu. Jätkuv usalduskriis on toonud päevakorda küsimused radikaalsete poliitiliste muutuste vajadusest. Nii näitavad uuringud, et 2012 aasta suve hakul usaldab üksnes 10% elanikkonnast parlamenti ning enamik inimesi sooviks pigem referendumite või teiste otsedemokraatlike mehhanismide rakendamist poliitikaprotsessis. Samas nendivad ühiskonnateadlased, et islandlastel puudub taoliste lahenduste kasutuselevõtuks vajalik eeldus – avaliku mõttevahetuse traditsioon.

Konverentsi peaesinejad – Donatella della Porta (CEU) ja Alex Callinicos (King’s College, London) analüüsisid arenguid laiemalt, Euroopa tasandil. Donatella della Porta ettekanne keskendus majanduskriisi rollile esindusdemokraatliku poliitilise süsteemi legitiimsuse taandumisel. Peamiselt Lõuna-Euroopa riikide näitel kõneles ta, kuidas majanduskriisiga toimetulekuks tarvitusele võetud abinõud on muutnud poliitika tehnokraatlikuks, turu vajadustele vastavaks masinavärgiks. Selle tulemusena konstrueeritakse huvid väljaspool poliitika süsteemi, käsitledes kodanikku ennekõike tarbijana. Majanduskriisile eelnevast perioodist erineb praegune süvenev legitiimsuskriis aga selle poolest, et usaldamatus ning allumatus kasvab just aktiivsete ning haritumate kodanike hulgas.

Alex Callinicos analüüsis üleilmselt majanduskriisi laiemas kriiside dünaamika kontekstis. Kõigepealt selgitas ta mõisteid “surutis”, “kriis”, “langus” ning näitaks missugused on eri aegadel olnud valitsuste lahendused nende nähtusetega toimetulekuks. Tema ettekande teine pool keskendus neoliberalismile, sellega seotud müütidele ja tegelikkusele. Callinicos näitas, et kuigi neoliberalismi keskne argument on “vähem riiki” on finantssüsteemi tegelik sõltuvus riigist neoliberalismi levides hoopis suurenenud. Kokkuvõtteks leidis ta, et praegust, suuresti neoliberalismist põhjustatud majanduskriisi püütakse lahendada radikaalse neoliberalismi juurutamisega. See võib anda küll mõne lühiajalise positiivse efekti, kuid ei ole pikemas perspektiivis jätusuutlik strateegia.

Kokku esitati konverentsi paralleelsetes sessioonides üle 200 erineva ettekande. Suurimad uurimisteemad olid linnastumine ja identiteet, terrorism ja vägivald, poliitiline sotsioloogia, sotsiaalsed probleemid ja sooline võrdõiguslikkus. Mina osalesin konverentsil ettekandega hiljuti KUAKi poolt läbi viidud uuringu “Kodanikualgatust toetavad väärtused ja käitumismustrid Eesti elanikkonnas 2011-2012“ peamistest tulemustest. Uuringu keskseks eesmärgiks oli analüüsida kodanikualgatuse olukorda ning arengusuundi elanikerühmades kümme aastat pärast EKAKi vastuvõtmist Riigikogu poolt. Ettekande pealkiri oli “Inclusions and Exclusions in Estonian Civil Society”.

Erle Rikkmann

4. septembril 2012

Kolmanda sektori uurijate konverentsist

10.-13. juulil toimus Itaalias, Sienas konverents „Democratization, Marketization, and the Third Sector”. Konverentsi korraldas The International Society for Third-Sector Research (ISTR) tähistamaks oma 20. tegutsemisaastat. Toskaana päikese alla tuli kokku ligi 600 kodanikuühiskonna ja vabaühenduste uurijat 65st riigist. Üks huvitavamaid aspekte oligi osalejate mitmekesine taust: kodanikuühiskonna uurimine ja vabaühenduste tegevus pakub põnevust nii majanduse, juhtimise, raamatupidamise, sotsioloogia, avaliku halduse, politoloogia, juura, kultuurikorralduse, kommunikatsiooni jpt ekspertidele.

Konverentsi sisustasid peamiselt pooleteisetunnised paralleelsed sessioonid, kus esitleti 3-4 projekti või teadusartiklit. Need andsid hea ülevaate erinevates riikides toimuvate projektide, koostööalgatuste, analüüsidest ja teadustöödest, kuid võimaldasid ka vahetada kogemusi, saada oma tööle tagasisidet, läbi arutelude parandada valdkonnauuringute taset ja leida koostöövõimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Kõigil huvilistel on võimalik lugeda konverentsi ettekannete sisukokkuvõtteid ISTR veebileheküljel https://istr.site-ym.com/?SienaAbstracts. Sealt leiab tutvustuse ka minu artiklile „The Political Legitimacy of Engagement Practices in Estonian Policy-Making: Convergent Perceptions of Public Officials and Stakeholders“, mis on edasiarendus Praxise ja IBSi analüüsist kaasamispraktikatest Eesti ministeeriumides (http://www.praxis.ee/index.php?id=814 ).

Konverentsil oli 12 läbivat teemat, mis on aktuaalsed ka Eestile: annetamise, vabatahtliku tegevuse, kodanikuaktiivsuse areng; ühendused poliitikakujundamises ja valitsemises; organisatsioonide juhtimine ja tööpraktikad; sotsiaalne ettevõtlus; kolmanda sektori legitiimsus, vastutavus, mõju ja nende hindamine; vabasektorit paremini avavate teooriate ja sobivaimate meetodite arengud; soolise võrdõiguslikkuse edendamine. Sessioonide ja ettekannete kõige suurema arvu alusel võib populaarsemateks teemadeks pidada kodanikuühiskonna, kodakondsuse ja demokraatia seoseid ning sotsiaalset ettevõtlust ja –ettevõtteid puudutava.

Konverentsi osalemine andis palju põnevat informatsiooni, aga ka uusi küsimusi ning ideid nii teoreetilisteks mõtisklusteks kui kolmanda sektori arengu praktiliseks toetamiseks. Kuna kõike ei jõua siin ja korraga kirja panna, siis jagan vaid ühte meelde jäänud mõtet. Juba konverentsi pealkiri viitab sellele, kuid kuuldud ettekanded ja peetud arutelud võib kokku võtta läbiva küsimusega: millised on vabaühenduste rollid ühiskonnas täna ja tulevikus? Konverentsi avakõneleja John Keane – tuntud poliitika analüütik ja demokraatia uurija (http://johnkeane.net/bio ) - puudutas seda teemat oma ettekandes „After Capitalism, Socialism and Democracy“. Tema hinnangul on üheks vältimatuks arenguks tänaste esindusdemokraatiate muutumine nn monitoorivaks demokraatiaks (monitory democracy). Monitoorivas demokraatias on tegutsevad avalikkuses erinevad aktiivsed institutsioonid ja grupid (sh valitsusvälised vabaühendused ja aktiivsed kodanikud),  kelle roll on hoida silma peal valitsejate tegevusel ja läbi oma tegevuse „pidevalt püüda muuta võimu alandlikuks (rahva ja valitsemise vastutuse ees)“. See eeldab muuhulgas avalikes aruteludes ja poliitikakujundamises osalemise aktiivsuse suurenemist ning üha mitmekesisemate ja innovaatiliste osalemise viiside leidmist – arengud, mida on viimasel paaril aastal näha olnud ka Eesti kodanikuühiskonnas. Eestis on viimastel aastatel tunnetatud vajadust formaalse esindusdemokraatia täiendamiseks ja selles mõttes pakub Keane monitooriva demokraatia idee põneva tulevikuvisiooni.

Maiu Uus,

valitsemise ja kodanikuühiskonna analüütik Poliitikauuringute Keskuses Praxis

Rahvusvaheline Planeerimisajaloo Organisatsioonide Konverents

15th International Planning History Society Conference São Paulo, Brazil 15–18 July 2012 (15 Rahvusvaheline Planeerimisajaloo Organisatsioonide Konverents). Lugu  „Inetust pardipojast“. Sotsialistliku riigikorra üleelanud räämas agulist sai ihaldusväärne elamupiirkond.

Konverentsil esitatud ettekanne tutvustas Supilinna asumit, mis on eripärane seetõttu, et erinevalt teistest Eesti puitlinnaosadest (valdavalt rajatud 19. sajandi lõpus 20 alguses) on see oma piirides eksisteerinud juba 17. sajandist alates olles seega kõige vanem säilinud elamupiirkond. Paiknedes linnasüdame kõrval otse linnamüüri taga on see kunagine räämas eeslinn tänu oma linnasüdame vahetus naabruses olevale asukohale muutunud täna üheks ihaldusväärsemaks elamupiirkonnaks. Tegemist on mitmesaja aasta jooksul järkjärgult ehitatud linnaosaga, millesarnast Eestis aga ka Euroopas on raske leida ning mille on väärtus ajaga ainult kasvab. Kuigi nõukogude okupatsiooni ajal (1944–1991) oli kindel kava kogu linnaosa lammutada on see tänaseni tervenisti säilinud. Seega ei saanud seda piirkonda tabada ka modernismituules toimunud pöördumatud muutused, mis on muutnud olematuks  paljud teised sarnased linnaosad. Samamoodi on nõukogudeaegne vaesus aidanud säilitada aguli ehedusel, sest erinevalt näiteks Soomest, kus puitlinnaosad on korralikult korda tehtud ei olnud nõukogude liidus selleks lihtsalt raha. Turumajanduse saabudes on sellest linnaosast saanud aga väga ihaldusväärne piirkond, mis on olnud väga tugeva ehitus- ja arendussurve all viimased kümme aastat.

Ettekandes käsitleti selle kunagi räämas linnaosa tõusu, sellega kaasnevaid võlusid ja valusid. Anti ülevaade selle arhitektuursetest, planeeringulistest ja sotsiaalsetest väärtustest ning arutleti selle üle kuidas neid väärtusi säilitada. Põhiküsimus aga oli, kuidas käivitunud gentrifikatsiooniprotsessi pidurdada enne kui sümpaatne agulimiljöö uue ja klantsi vastu välja on vahetunud. Tutvustati ka seda, millised on erinevate huvigruppide (elanikud, linnavalitsus, kinnisvaraarendajad) soovid ning millisena nähakse tulevikku. Viimastel aastatel läbiviidud põhjalikud linnaosa uuringud loovad suurepärase võimaluse erinevate aspektide (arhitektuur, kultuur, sotsiaal, majandus jne) kombineeritud analüüsiks. Koostatud teaduslikud aga ka praktilised tööd loovad väga hea vundamendi linnaosa tuleviku läbimõeldud kavandamiseks. Tegemist on suurepärase näitega, sest tegemist ei ole linnaosaga, mille väärtused on jäädavalt läinud vaid linnaosaga, kus kolmas sektor on organiseerunud, et täiesti teadlikult gentrifikatsiooniprotsessi pidurdada. Ettekandes anti ülevaade sellest kuidas see on õnnestunud? Kas inetust pardipojast saab alati imekaunis luik või saab peale suureks kasvamist pardipoeg jääda hingelt ikka pargipojaks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et konverentsi programmis oli kaks spetsiaalselt gentrifikatsiooni probleeme käsitlevat teemablokki. Ettekanded, mis tutvustasid erinevate piirkondade gentrifikatsiooniga seotud probleemistikku lõid hea võimaluse paigutada Eesti probleemid laiemasse konteksti. Olenemata sellest, et gentrifikatsioon on üleilmne ning piiriülene on igal paigal siiski oma spetsiifika. Supilinna puhul on teema käesoleval ajal äärmiselt aktuaalne ning seetõttu saab konverentsil saadud infot asumi tuleviku kujundamisel ära kasutada.

Nele Nutt, Supilinna Selts

ISTR rahvusvaheline konverents

10.-13. juulil  2012.a. toimus Sienas, Itaalias, ühingu “International Society for Third Sector Research” rahvusvaheline konverents, kus kohtusid sajad kodanikuühiskonna uurijad ja aktivistid (vt. http://www.istr.org/?page=Siena). Konverents andis neile võimaluse tutvustada oma tööd ja oma riigi kodanikuühiskonna olukorda ning arutleda kolmanda sektori uuringute uute suundade teemal. Kuigi programm ja teemade skaala oli nii pikk kui lai, kerkisid siiski esile kodanikuühiskonna ja selle uurimises hetkel eriti aktuaalsed ja huvi tekitavad teemad.

Kõigepealt tekitasid loomulikult poleemikat viimasel paaril aastal kõige poliitilisemad ja suuri muutusi esile kutsunud kodanikualgatustel põhinevad massiaktsioonid: Araabia Kevade sündmused, tänavarahutused Londonis, India korruptsioonivastane liikumine, Occupy Wall Street Ameerika Ühendriikides, jne. Nendes väljendus uutmoodi poliitiline energia, mis erineb teravalt varasemast organisatsioonipõhisest kodanikualgatusest ja mille tähendus on sügavalt vastuoluline. Kas need on märk, et kriisiolukordades võib tekkida enneolematuid kodanikualgatuse vorme? Kas neist tasub oodata uut poliitilist aktiivsust või neid pigem karta?

Teiseks prioriteetseks teemaks oli naiste roll ja selle märkamine kodanikuühiskonnas, eriti arenevates riikides ja seal, kus naistele võrdsete õiguste tagamine pakub suurimat väljakutset. Kolmandaks, tähelepanu keskmesse on kerkinud ka filantroopia ning selle tugevdamise võimalused, seda eriti Põhja-Ameerikat ja Euroopat puudutavate kokkuhoiupoliitikate järelkajana.

Oodatult oli viimaste aastate majanduskriis ja selle mõjud kodanikuühiskonnale üldse üks konverentsi läbivamaid teemasid. Kuidas on organisatsioonid uutele probleemidele reageerinud? Ehk oleks õigem rääkida väljakutsetest, mis pakuvad organisatsioonidele uusi võimalusi või siis hoopis annavad võimaluse uut tüüpi organisatsioonidele? Kas kriisi lahendamiseks peaksid kodanikuühiskonna organiseeritud vormid muutuma globaalsemaks või hoopis taas panustama rohkem kohaliku suunitlusega tegevustele?

Need küsimused ja teemad võivad Eesti noore kodanikuühiskonna seisukohast tunduda esmapilgul küll kauged ja liiga globaalsed, ent neil on hea silma peal hoida, sest kogemus näitab, et just väikesed riigid jäävad uutest tuultest (ja katsumustest) harva puutumata.

Liisi Keedus, Tallinna Ülikool

Identiteet nüüdisaegses kultuuris. Folkloor nüüdisaegses kultuuris

Rahvusvaheline teaduslik- praktiline seminar: „Identiteet nüüdisaegses kultuuris. Folkloor nüüdisaegses kultuuris“. 03.-09. juulil 2012 Nižni Novgorodis, Semenovis, Gorodetsis, Polhovski Maidanis ja Sergiyev Posadis.

Toimumise kohad – Nižnegorodski riiklik ülikool, Moskva keskus  UNESCOCLUB – "SITI" GALLERY, ning  rahvatöönduste keskused - „Hohloma“, „Polhov-Maidan“, „Gorodets“, „Sergiev-Posad“.

Seminari eesmärk oli  rahvaloomingu toetamise ja arendamise ajalooliste kogemuste vahetamine riikides, kus looming on loodud ja välisriikides. Olulisemad tegevused: osalejad erinevatest riikidest esitasid oma riigi rahvakultuuri ja mitte-etnilise kultuuri arendamist riigis kus elatakse.

Programmi raames toimus viis seminari – loengut erinevates Venemaa linnades, igas linnas erinevad  seminari osalejad esitasid oma ettekandeid ning külastati  rahvatöönduste keskusi. Ürituse käigus ma sain esitada kaks ettekannet  ning sellega tutvustada teistele seminaril osalejatele Eesti kodanikuühiskonna kogemusi. Samuti sain uued teadmised, mis aitavad jätkata ja parandada oma tegevusi esitatavas organisatsioonis projektide korraldamisel.

Konverents oli väga huvitavalt koostatud. Kõik üritused, seminarid ja  õpikojad kogu aeg toimusid erinevates linnades ja auditooriumides. Liikudes ühest linnast teise linna, osalejad erinevatest riikidest  leidsid võimalust vestelda, vahetada teadmisi, populariseerida oma organisatsioone ja riike.

Mulle väga meeldis, tutvustades Eestit, avastada ajalooliseid sidemeid Nižnegorodski piirkonna ja Soome-Ugri ajaloo vahel. Näiteks, Nižni Novgorodis on koht, kuhu on maetud eestlased  peale 1940 aasta väljasaatmist.

Konverentsil toimusid osalejate  presentatsioonid, kus mina hea meelega esitasin Eestit. Oma esitluste ajal ja vestlemise käigus ma sain palju küsimusi Eesti kohta.

Kõige rohkem minu ettekannest teisi osalejaid huvitas:

- Eesti kultuuri ajalugu ja traditsioonid: Laulupidu, rahvatantsude traditsioonid, vanaaegsete kostüümide säilimine.

- Arhitektuurilised ajaloolised traditsioonid,  koostöö vormid Euroopa Liiduga muuseumite, teede, kultuuri keskuste ehitamises.

- Eesti kõrghariduse  vormid. Noortele Venemaalt pakkus huvi võimalus õppida erinevates keeldes, osalise õppe vormid, võimalus õppida ERASMUS süsteemiga.

- Multikultuurilised traditsioonid Eestis.

- Pühapäevakoolide süsteem Eestis.

Osalemine konverentsil aitas luua uusi kontakte, viia läbi läbirääkimisi meie organisatsiooni tulevaste projektide potentsiaalsete osalejatega. Sain teada väga palju uut rahvaloomingu ajaloo kohta. Kõik need kogutud teadmised ma kavatsen edastada teistele inimestele, organiseerides mõned loengud ja õpikojad  2012-2013 aastatel.

Marina Tee

Euroopa Taastava Õiguse Foorumi 7. Rahvusvaheline konverents „Connecting people. Victims, Offenders and Communituty in Restorative Juctice“ 14.- 16. juuni 2012 Helsingis.

Alates 70.-ndatest aastatest on taastav õigus olnud lootusrikas alternatiiv karistusõigusele. Esimesed taastava õiguse pioneerid avastasid loodusrahvaste õiguspraktikast mitmeid häid eeskujusid, mida saaks rakendada kuritegude ennetamiseks ja nende tagajärgedega toimetulekuks. Taastav õigus on oma olemuselt kaasav ning keskendub kõigi mõjutatud osapoolte - ohvri, kurjategija ja kogukonna – õigustele ja vajadustele.

Euroopa taastava õiguse foorum (www.euforumrj.org) tegutseb 2000.-ndast aastast, arendades koostööd erinevate organisatsioonide vahel, kes praktiseerivad taastavat õigust ning esindades eelpool nimetatud osapooli poliitika kujundamisel.

7.- ndal rahvusvahelisel konverentsil Helsingis oli osalejaid üle 250, kokku 33 riigist. Konverentsi peaesineja oli sotsioloogia elav legend ning taastava õiguse üks baasilisemaid ideolooge, Nils Christie Norrast, kes kõneles taastava õiguse võimalikkusest Norrat hiljuti tabanud terrorirünnaku tingimustes. Teistest suurkujudest esinesid veel Euroopa Komisjoni asepresident Viviane Reding, kes video vahendusel tervitas osalejaid ning kinnitas, et Euroopa Komisjon vaatab ootusrikkalt taastava õiguse praktikate suunas, keskendudes peamiselt ohvrite õiguste ja vajaduste kaitsele. Konverentsi teise päeva õhtul pidas loengu taastava õiguse kauaaegne eestkõneleja kriminoloog ja prokurör Ezzat Fattah.

Konverents koosnes hulgast paralleelselt toimunud töötubadest, mistõttu kahjuks ei olnud ühel osalejal võimalik osaleda kõigis huvipakkuvates ja kasulikes töötubades.

Allakirjutanu viis läbi töötoa „Rituals in the process of Restorative Justice“, mis oli osa töötubade sessioonist üldpealkirjaga „Theoretic discussion“, milles käsitleti veel taastava õiguse allikate küsimust ning ühe olulise mõiste – kahetsuse – olemust.

Töötubasid oli veel erinevate maade praktikate kohta, näiteks Singapur, Türgi, Lõuna- Aafrika Vabariik, Austraalia, Uus- Meremaa, Norra, Baskimaa, USA, Holland, Venemaa, Makedoonia ja Poola. Temaatilisi töötubasid oli ohvrite, kogukonna, koolikeskkonna, kurjategijate, noorte ja spetsiifiliste kuriteoliikide vaatepunktist.

Konverents jagas nii häid praktikaid, kui ka esitas tõsiseid küsimusi taastava õiguse edasise arengu kohta. Allakirjutanu leidis konverentsilt mitmeid olulisi kontakte, et taastavat õigust Eestis arendada.

Jaanus Kangur

Balti Kriminaalpreventsiooni Instituut

Avatud valitsemisest Põhja-Aafrikas

Mis on maailma riike, Haitist Mongooliani ning Liibüast Gruusiani, ajendanud muutma riigikeskset kurssi kodanikukesksema suunas? Kindlasti mõjutab siseriiklikke prioriteete rahvusvaheline tegevus, on ju eelmise aasta septembris alguse saanud Avatud Valitsemise Partnerlusega ühinenud juba enam kui 50 riiki ning avatud riikide „klubisse“ soovijaid on enamgi, sh Tuneesia, mida KÜSK toetusel märtsikuu alguses väisasin. Kuid Põhja-Aafrika kontekstis ei saa mööda vaadata aastatagustest sündmusest, mis riigi valitsemiskorda meile radikaalsetena paistnud vahenditega muutsid. Praeguste võimulolijate mälust ei ole need sündmused veel kindlasti kustunud, rahvas on endiselt jõuline ja aktiivne meeleavaldaja (olgu selle tunnistajaks „kaebajate“ järjekord ministeeriumite ukse taga või valitsust rahulolematute eest kaitsev okastraat) ning riigivalitsejateni on jõudnud ja sinna ka jäänud kodanik. Omavahelise dialoogita edasi minna ei saa, tuleb kuulata ja arvestada, tuleb võita usaldus, isegi kui see tundub praegu võimatu missioonina.

Nii ei alustagi Tuneesia e-valitsemise ülesehitamisel pelgalt administratsiooni muutmisega ning populaarsete e-teenuste väljatöötamisega, vaid üritab samaaegselt saada kontakti oma kodanikega, kasutades selleks nii veebilehti, mobiiltelefone kui Facebook’i. Minu Tuneesias oleku ajal oli avatud konsultatsioon avaliku sektori tööaja lühendamise kohta, sest potentsiaalset negatiivset vastukaja leidvat otsust muuta 6-päevane töönädal 5-päevaseks ei juletud rahvaga konsulteerimata teha (ei tea küll, kuidas nad 5-päevase tööajaga hakkama saavad, sest konverentsil esitatud plaanide põhjal võiks arvata, et isegi 7-päevasest jääb vajaka... ).

Aga kas need pealtnäha meeleheitlikud pingutused kohe avatuks ja kaasavaks saada ka tegelikult seda on? Ma ei tea. Kuid vastust võiks ehk otsida tõsiasjast, et 150 konverentsil osaleja seast võis leida vaid mõne kodanikuühenduse esindaja (mitte ühtegi esinejate seast), kelle sõnul suhtuvat riik neisse endiselt kui asjatundmatutesse, kuid siiski aktiivsetesse äpudesse. Kõlab usutavalt, aga ei tasu unustada, et tee võimeka kodanikuühiskonnani on pikk. Loodan siiski, et Tuneesia kolleegid alla ei anna ja tee lõpuni käivad ning tsiteerides kolleegi Ivar Tallot, jõuavad valitsemiseni, mis on „avalik ja kollektiivne“.

Osalesin KÜSK toetusel Põhja-Aafrika avatud valitsemise konverentsil, mis inglise keeles kandis pealkirja: „Open Data and e-Participation“, mille korraldas Tuneesia Valitsus koostöös UNDP ning Maailmapangaga. Konverentsil andsid Tuneesia valitsusasutuste esindajad ülevaate oma senistest tegevustest ning plaanidest e-valitsemise ja avatud valitsemise ülesehitamisel, seda tegid ka erinevad rahvusvahelised abiorganisatsioonid. Heade näidetena demokraatlikust riigikorraldusest toodi esile Eesti ning Brasiilia. Andsin konverentsil ülevaate Eesti muutumisloost avatud ja modernseks ühiskonnaks, kodanike kaasamisest ja harimisest ning tehnoloogia rollist selles protsessis. Tänan väga KÜSKi, kuid ka Välisministeeriumi, kelleta õigeaegne viisasaamine vaid unistuseks oleks jäänud.   

Nele Leosk
e-Riigi Akadeemia

The Social Enterprise Exchange 2012

The Social Enterprise Exchange 2012 (27th March 2012) was the world’s biggest social enterprise (SE) event. Attended by over 1,150 delegates and 150 business exhibitors, presentations were given by leading social enterprise, political and business leaders including Scotland’s First Minister Alex Salmond.

The First Minister announced an annual programme to support global SEs, to be headquartered in Scotland. He said “this is a world first and a strong message of support for the Third Sector from Scottish Ministers”. “Scotland is already the global headquarters for the Homeless World Cup and the International Network of Street Papers. The provision of a grant to encourage other enterprises to come to Scotland is a demonstration of our strong support for the work that international SEs carry out, both in Scotland and around the world.”

Laurie Russell of SE Scotland also pointed out that: “Attracting global SEs to set up their headquarters in Scotland clearly shows that The Scottish Government means business and will be a huge boost to our international reputation.”

The presentations not only gave speakers the chance to say what they feel SE is but also what it is not: SEUK chief executive, Peter Holbrook opened the conference by saying “Bringing a pure profit model to work with the most vulnerable people does not make sense” while another speaker SEUK Chair Claire Dove contrasted the SE approach with that of the private sector Back-to-Work programme provider A4E. She said “If I had £8.6 million, what would I do? How many jobs would I create? That’s what the CEO took home. It’s absolutely scandalous.“

The programme was particularly packed and finding the balance between plenary, workshop and visiting exhibitors was a real challenge.

Exhibitors came from all walks of SE life and notably included networks and co-operations, support agencies, private SE firms and big financial institutions including banks and accountancy firms (to many to name here) promoting their SE related products and services. The Santander Bank Social Enterprise Exchange award winners 2012 were “Accounting for International Development”, a young London-based social enterprise that was set up in 2009 to provide charities and their NGO partners overseas with a specialist pro-bono volunteer accountant programme.

I attended a workshop called ‘Social Impact in Practice: making measurement meaningful’. SE faces big challenges around impact measurement (working out if, and explaining how and to what extent, our activities are socially useful).  The best-known method of impact measurement, Social Return on Investment (SROI) is widely regarded as being very boring and time consuming

Richard Kennedy, explained the SROI report process starting with open-ended stakeholder questions before identifying more focused, closed questions needed to collect meaningful data. SEs need to be clear about their ‘Theory of Change‘ so that could investigate whether or not they were being successful.

Kevin Robbie gave details of his SROI experience in Australia and explained that it was important to agree on a set of principles for impact measurement so as to understand what the processes were meant to achieve.

Concluding the workshop Edward Finch highlighted the need for impact reporting to be based on principles, and proportionate to the size and needs of the organisation, the SE movement was on a journey from ‘social impact assessment’ to ‘social impact planning’.

Roger Evans
Eesti Sotsiaalse Ettevõtluse Võrgustiku konsultant

Koolirahu programm

Alates 2008 aastast on MTÜ Lastekaitse Liit Koolirahu programmi eestvedaja. Koolirahu programmi eesmärgiks on  saavutada üheskoos suurte ja väikestega turvaline ning sõbralik koolikeskkond. Programm toetab kooli enese initsiatiivi koolikeskkonnast tulenevate probleemide lahendamisel, propageerides rõõmsameelset ja turvalist koolikeskkonda, kus kõigil on meeldiv olla (vt: http://koolirahu.eu/index.php?id=10540 ). Save the Children Sweden on olnud programmi elluviimisel meie kauaaegne koostööpartner.

Märtsis kogunesid Stockholmis Save the Children Swedeni eestvedamisel viie riigi lastega seotud kodanikeühenduste esindajad, et kahe päeva jooksul ühiselt koostada rahvusvaheline projekt „Safe schools for all children” DAPHNE III programmi. Tulemused selguvad käesoleva aasta septembris.

Projekt on kaheaastane ühisprojekt, mis keskendub koolivägivalla ennetamisele. Igas riigis (Eesti, Läti, Leedu, Island, Rootsi) osaleb programmis kaks pilootkooli, kusjuures kõik osalusriigid jälgivad projekti elluviimisel ühist metoodikat, et tulemused oleksid hiljem võrreldavad.

Miks?

Koolikiusamine on terav sotsiaalne probleem, mida tuleb ette pea kõikides koolides. Kiusamisel on hävituslik mõju õpikeskkonnale, see võib põhjustada tõsisemaid vägivallaakte ja koolist väljalangemist. Avatud Ühiskonna Instituudi 2010. aasta uuringu alusel on iga neljas õpilane kiusamise ohver.

Eurobaromeetri uuringu tulemused lapse õigustest (2010) näitavad, et kiusamine ja koolivägivald on probleem, mis puudutab lapsi peaaegu kõigis ELi liikmesriikides. Probleem on suur, ning paraku jääb aegajalt koolidel, kohalikel omavalitsustel puudu oskustest olukorda terviklikult käsitleda või jääb lahenduste otsimine täiskasvanukeskseks. Antud ühisprojektis on väga tähtis roll lastel ja nende kaasamisel.

Projekt tugineb Euroopa Liidu põhiõiguste harta art. 24 ja ELi lepingu art. 3. Kogu tegevus põhineb ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklil 19 (laste õiguste kaitsele igasuguse vägivalla vastu), art. 3 (lapse parimates huvides) ja art. 12 (lapse õigus olla ära kuulatud ja osaleda). Samuti on aluseks võetud Euroopa Komisjoni teatis "Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine" (2006), ja  2011 "Euroopa Liidu laste õiguste tegevuskava".  

Kuidas?

Projekt „Safe schools for all children” loob raamistiku vastastikusest õppest, kus neli ELi liikmesriiki ja üks EFTA riik Island, aitavad muuhulgas leida ja kohandada häid praktikaid oma riikidest. Tegu on innovatiivse ja ainulaadse projektiga, mis keskendub probleemi lahendamiseks kiusamisele, kooli vägivallale ja ahistamisele läbi tervikliku süsteemi ja lapsekeskse lähenemise. See on suunatud piirkondlikele väljakutsetele laste vastu suunatud vägivalla osas ja annab soovitusi nii kohalikul ja riigi tasandil kui ka Euroopa Liidu tasandil.

Projekt jaguneb kolmeks etapiks:

1) õigusloome tasand;

2) kohaliku kooli juhtimise tasand;

3) lapsed, nende hooldajad ja kooli töötajate tasand

Projekti lisandväärtus on, et lapsed, kes seisavad silmitsi kiusamise/ahistamisega, samuti õpetajad, hooldajad ja kooli juhtkond, kes soovivad vägivallavaba keskkonda, on seotud vahendite väljatöötamise ja heade praktikate rakendamisega.

Taoline terviklik mitmetasandiline lähenemisviis annab hea ülevaate hetkeolukorrast ja lisaks mitmeid praktilisi lahendusi koolikeskkonna turvalisemaks muutmiseks.

Nagu öeldakse, koostöös peitub jõud!

Programmi ettevalmsitamisel osalemist toetas KÜSK uuenduslike ideede ja rahvusvahelise koostöö programmi Eesti kodanikuühiskonna kogemuse rahvusvahelise levitamise konkursi kaudu.

Käthlin Mikiver

MTÜ Lastekaitse Liit

infokeskus@lastekaitseliit.ee